Paljud meist, kes paguluses sündisid saatuse tahtel, võiks kirjutada samuti, aga mitmuses. Kuidas võõrsil elades on Eesti ikka Meie. Rahvuslik kasvatus nii kultuuri kui keele tasandil ei lubanud teisiti. Kui avanes võimalus okupeeritud kodumaad, vanemate sünni-, isamaad külastada, siis haarati sellest kinni. Jubagi eestlastena sai oma silmaga näha, südamega tunda, mida see pisike aga vägev riik tähendab. Maarjamaa pinnal olid ja on pisarad ja rõõmud ühtesegi.
Okupatsiooni ajastul kinnitas sidet ehk kõige rohkem Vabariigi aastapäeva aktusel osalemine. Kas skaudina/gaidina lipuvalves, koorilauljana, publikus. Sinimustvalge ja hümni laulmine kinnitasid võõrsil vabadusepüüet. Isamaalisust ei saa vägisi õpetada, sellega sünnitakse – ja seda kasvatatakse kodus, koolis ja kirikus, elu põhiväärtuste sambad.
Kui tänavu märgime EV 105. aastapäeva, tuleb siiski rõhutada, et üle poole neist aastatest on eesti rahvas kas olnud rindel, vaenlast tõrjumas või okupeeritud, seda kolmel korral. Ei saa olla vaid rahul suurte saavutustega, nii Vabariigi välja kuulutamise järgselt kui ka pärast taasiseseisvumist. Peame olema valvsad, mitte rahulolevuses. Peame valima Riigikokku tõsiseid eestlasi, õnneks on meie diplomaatide ja valitsuse juhtide hulgas neid olnud pisikese rahva kohta üllatavalt palju.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
