Hinnatud analüütik rõhutab just retoorilisusega olulist ja ehk valusat punkti. Tänu annekteerijate venestamispoliitikale pole Narva enam mitte ainult linnapildilt selline, nagu ta oli enne sõda, aga on sisuliselt teiste linn. Kuid Narva on ikka Eesti linn, rahvuslikult häälestatud läände, vabadusse, mitte itta ja inimõiguste taunimiste taustal vaid aadressiks.
Tänavu 16. jaanuaril kinnitas Goble, kuidas Narva jõgi pole mitte ainult füüsiline piir Eesti ja Venemaa vahel, aga ka vaimne (Estonian Life nr 3, 2017). Narvas elavad Eesti ja läänepoliitikaga rahul olevad inimesed, Jaanilinnas aga vaadatakse igatsusega üle silla, soovides sellist elu.
Kahe aasta eest kirjutas Torontos sündinud professor Andres Kasekamp Eesti Välispoliitika Instituudile põhjaliku artikli, reageerides Goble'i esmateesile, milles ta rõhutas mitte ainult NATO ja ELi kuuluvust, aga ka Narva osatähtsust meie alateadvuses. Jällegi, allianssidesse kuulumise olulisust alla kriipsutades.
Ning Eesti tegutseb arvestavalt. Pressiteade (28.02.17) siseministeeriumilt on selge kinnitus. Siseminister Andres Anvelt teatas, et Narva on projekteeritud Euroopa moodsaim riigipiir. Korrata pole tarvis, kuid siiski: see oleks „ühtlasi vääriliseks välispiiriks Euroopa Liidule ja NATOle.” Ning see pole ainus uuendus. Kuigi, eriti ei usu, et Süüria põgenikud valiksid Narva jõe ületamise Euroopasse saamiseks.
Ennetada kõikvõimalikku on muidugi utoopiline. Kuna Eesti-Vene kontrolljoon on ikkagi ajutine. Ujuvad poid, piiripostid – need ei peata ju ühtegi tanki. Seda suudavad rahu ajal ainult inimesed ja kaine mõistus.
N. Liit hävitas küll kauni Narva märtsipommitamisega. Kuid need, kes on näiteks koorilauljana Narva ajaloolises linnuses laulnud, tänavatel narvakatega juttu ajanud, teavad, et Narva on meie ning kõikide kartuste kiuste jääb ta meie, Eesti, linnaks.
Tõnu Naelapea, Toronto
