Kevade tulekut hindame kõik, mis ime, et luuletajad on saanud inspiratsiooni, heliloojad samuti, ärkavast ja tärkavast loodusest. Kaalugem pealkirja asetatud laulu, selle esimesi sõnu. Originaalselt oli see saksakeelne tudengilaul Der Mai ist gekommen, eestikeelsed sõnad Juhan Kunderilt 19. sajandist. „Nüüd lehekuu on tulnud, mõts lehitsema lääb // Sell’ pole rõõmu rinnas, kes kodu kurtma jääb“. Ning viimase värsi sõnu: „Kuis wehkwad taewa tuuled meil tasa rinnasse, Sääl laulab ja hõiskab me’ süda pilvega“.
Nii sobiv, et laulurahval on arvukalt kevadet tervitavaid laule. Torontos oli alati oodatud TEMi, kohaliku meeskoori kevadkontsert. Oli teada, et lauluvendade südametes oli midagi helendamas, helkimas ja tuikamas (lauldes „Kevade tunne“ Villem Grünthal- Ridala sõnad, Konstantin Türnpu viis), jagades publikuga seda õrnust. Kavas oli vahel „Kevad“, helilooja Leo Virkhaus sai inspiratsiooni Henrik Visnapuu samanimelisest luuletusest. Kuidas saabki süda mitte rõõmustada, kui mai tulekuga „imelikult astub alla kevad // kevad kellukesi tilistades // paneb aralt maale ühe talla //teine jääb õhku kumisema“? Ei saa ju teisiti.
Üldse, eriti Lääne-Euroopas kuuluvad maikuu saabumise juurde arvukad tseremooniad. Jätaks kõrvale walpurgisnachtile bakhanaalile järgneva korporantide kaatripäeva. Mõlemad tegevused on sakslastelt importeeritud ega sobi kuidagi kokku maarahva mõistliku, kaine lähenemisega. Meie vaarisad märkisid kevade tulekut lillede ja rohelise tuppa toomisega, mängude ja tantsudega. Rohelus on ju silmale tähtis. Sõna meiu, mida tänapäeval harva kuuleme, oligi murdekeeles mai, kasvas lehekuust võõrapärase nime asendamisel kirjeldamaks looduse tuppa toomise kirjelduseks. Kuni saksa mõju jõudis paratamatult, kuid siiski rahvapärast eirates esile. Näiteks maikrahvi valimisega. Esimene selline olevat toimunud juba 14. sajandi lõpus. Kinnitades, kui kaua oleme olnud teiste suunata. Ent ikka on meil oma kombed säilinud. Ning mõnigi mäletab, kui tähtsad ja olulised need on.
Tõepoolest. Laul ja rohelus. Inimsuust, linnunokast, pungades ja õites, kevad on ju lootustandev. Mida hing alati pärast pikka talve, tänavu aga eriti, vajab. Laskem hääled valla. Selmet hirmul lubada valitseda, lubage lauldes rõõmu ja lootust põue.
Tõnu Naelapea, Toronto
