Küsime, kas saaks sellist hoogu üle kanda ühiskonna üldiseks hüvanguks? Kas meie oleme kunagi põhjalikult ühiselt arutanud, kuidas kohandada ühiskonda teretulnumaks kõigile nii eesti keele valdajatele kui teistele, eriti noortele? Kuidas luua õhkkonda passiivsete, kõrvalejäänud isikute tiivustamiseks taas ühiskonnaga ühinema?
Peame avameelselt esitama meie kogukonna aktuaalseid probleeme ja tuleviku väljavaateid. Oleks vaja kaasa tõmmata mitte ainult kõrvalseisjaid, vaid ka eestlaste teistest rahvustest prekonnaliikmeid – neid, kes ei kasuta eesti keelt igapäevaselt või üldsegi mitte.
Tahame hoida ning isegi suurendada seda kriitilist massi, mis vähemalt Torontos veel eksisteerib. Meie tahame oma mini-maailma muuta, kuid ei taha seda algatust jätta ainult visiooniks, vaid konkreetseks tegevuseks.
Oleme ausad, ülaltoodud soovitused on tõsised väljakutsed. Kuid ainult etlemisega midagi ei muutu. Ei alga see muutmine teistest, vaid iseendast. Rääkida sellest on vajalik, aga niikaua kui ainult räägime, jääb see umbmääraseks.
On eelnev ülinaiivne? Hoiame siiski igaüks oma eestlust. Algame sealt.
Laas Leivat, Toronto