Plahvatusel tekkinud radioaktiivne pilv saastas suured alad Ukrainas, Venemaal, Valgevenes ja ka mujal Euroopas. Eesti jäi tänu tuulesuunale kõige ohtlikuma pilve alt välja, kuid see liikus Soome ja Rootsi kohale. Kuna Rootsi fikseeris ja avalikustas maailmale kõrgenenud radioaktiivsuse oma õhuruumis, ei saanud nõukogude bossid Tšornobõli katastroofi enam varjata. 28. aprillil teatas N. Liidu uudisteagentuur TASS õnnetusest. Ent Kesktelevisiooni uudistesaade „Vremja” näitas 1. mai õhtul rõõmsaid kiievlasi marssimas maiparaadil. Kiiev on Tšornobõlist aga vaid 100 km kaugusel. Ajaleht „Pravda” avaldas oma esimese pikema „raporti” 5. mail ja Mihhail Gorbatšov tegi telepöördumise rahvale alles 18 päeva hiljem.
Tšornobõli tuumaelektrijaama 4. reaktori kõrval ehitatakse praegu uut sarkofaagi, mis aasta pärast tõstetakse praeguse raudbetoonist sarkofaagi peale, et takistada radioaktiivsete ainete edasist leket.
Ajaloolased on erinevatel seisukohtadel selles, kui suurt rolli mängis Tšornobõli katastroof N. Liidu lagunemisel. Ajakirjanik Mark Joseph Stern kirjutab, et 4. reaktor polnud ainus asi, mis sel päeval plahvatas. Mõni aasta hiljem algas N. Liidu lagunemine, sest rahulolematud inimesed nõudsid riigiaparaadilt suuremat läbipaistvust ja ausust (RCP, 25.04.). On vägagi võimalik, et Tšornobõli katastroof lõi esimese mõra N. Liidu purustamatuks peetud vundamenti. Mihhail Gorbatšov on öelnud, et Tšornobõli plahvatus võis olla N. Liidu kokkuvarisemise tegelik põhjus.
Kuigi haavatud N. Liit “lonkas” veel mõnda aega edasi enne oma lõplikku surma, kadus ta täielikult areenilt 25. detsembril 1991. Ehkki N. Liit on läinud, on Tšornobõl oma ränkade tagajärgedega jäänud. Selle sünge tragöödia vari hõljub siiani Ukraina ja kogu Euroopa kohal.
Elle Puusaag
