Kuid iga selline saavutamine demokraatlikul, mitte sõjalisel teel, viimane paraku on inimkonna ajaloos see, mis pea alati viib tulemusteni, toob nurinaid neilt, kes aru ei saa, miks jubagi häid olusid nautivad rahvad tahavad oma tuba, kus maksab oma luba. Ei saa siin võrrelda vägivallaga annekteeritud Eestit, suurt osa Euroopa kultuuriruumist sovjettide poolt. See oli alatus, mida võimaldasid kahe totalitaarriigi ambitsioonid, nii teisi, väiksemaid alla surudes.
Kaalugem nüüd katalaanide hiljutisi ponnistusi rahulikult, ja demokraatlikult oma ajaloolist territooriumit saada enese valitseda. (Relva on nad aga, tõsi küll, riigi vastu kätte võtnud. Nagu Québeciski tehti.) Ajaloolane teab, et disputeeritud Hispaania osa on olnud teiste valitseda juba roomlaste ajast saadik, kui suguharud, keelerühmitused, isegi erinevate uskumistega inimesed pidasid veriseid sõjakäike. Hispaania kui riik, impeerium ise ka, ei talunud katalaanide iseseisvat hinge. Nagu eestlasedki leppisid vähemuses olevad (umbes 19 % Hispaania rahvastikust) saatusega, kuid mitte seda vaikselt vastu võttes.
Tulemuseks pärast kauakestnud nõudmisi – kas mäletate 1992. aasta olümpiaadi, mis toimus Barcelonas, sealseid rahutusi, kuna katalaanid pole hispaanlased? – saavutas iseseisvust nõudev pigem lõunaprantslastele sarnanev rahvas 1. oktoobril referendumi kaudu toetuse iseseisvust nõuda. Mida teisipäeval ka ametlikult jaatavalt kinnitati. Kuid vasakpoolne meedia hurjutab ning ei taha seda kuulda. Meeldetuletuseks – Hispaania kodusõda oli verisemaid konflikte kontinendil, kommunism versus fašism, mitmeti Teise maailmasõja sissejuhatuseks.
Naiivsed toetasid fašismi hirmus kommuniste, N. Liit muidugi pani oma karvase käpa võimsalt mängu, kuid paraku lõpptulemuseks oli totalitaarne, äärmuslik riik. Aga vabadusetahet ei saa ju keegi inimestelt ära võtta. Seniks kui selgub, kuidas Euroopa Liit suhtub, mida Madriid ette võtab, ei tohiks keegi mugavusriigi kodanik alahinnata seda. Eriti, kuna katalaanidel on ajalooline õigus seda nõuda.
Tõnu Naelapea, Toronto
