Euroopas on teisigi kohti, kus sanktsioonid pole loodetud tulemusi toonud. Võtame näiteks Minski kokkuleppe järgseid samme. Lepe sõlmiti 5. septembril 2014 Valgevene pealinnas Ukraina ja Venemaa vahel. Lisaks allkirjastati lepped Donetski, Luganski „vabariikide” esindajate poolt. Jutumärkides, kuna viimased kaks on pigem oblastid, mis sõjategevuse järgselt on ennast autonoomseks kuulutanud. Leppe eesmärgiks oli sõja lõpetamine, mis ei sündinud.
Nii kehtestati sanktsioone. Eesti president Kersti Kaljulaid oli sel nädalal ametireisil Ukrainas ja võttis sel teemal ametlikult sõna. Muidugi arvestades Venemaaga piirdus president ettevaatuse tõttu vaid sellega, et rõhutas tänast keerulist olukorda Ukrainas. Kaljulaid lausus, et „meie riikide ajaloos on palju ühist”, nii viisakalt esinedes. Küll lisas president, et on oluline, et Minski kokkulepet austataks pea neli aastat hiljem, kuna Ukraina idaosas ikka „käib sõda ning Krimmi poolsaar on okupeeritud”. Ka Twitteri kaudu levitas ta seda tsiteeritud lauset, lootuses, et välisriigid püsiks Venemaale seotud majanduslike sanktsioonide taga ühtsena. Sanktsioonid kui otsesed negatiivse mõjuga sunniabinõud ei tähenda aga suurriikidele midagi. Moskva ja Los Angelesi olümpiamängud toimusid siiski.
Kaljulaid rõhutas samas kõnes, et Ukraina on Eesti „arengu- ja humanitaarabi suurim adressaat, olles suurim doonor per capita”. Ent see on vaid piisk ääretus meres. Hea, et meie president tuletab meelde seda, mida muud riigid on paistnud unustavat — et Ukrainas on ikka seadusvastaselt sõjaolukord. Kuid sellised sõnavõtud ei muuda paraku midagi, olgu nad kui aatelised. Nagu majanduslikud karistusedki.
Tõnu Naelapea, Toronto