Hongkongi ajalugu on kirev. Paljud vihjavad Briti impeeriumi kolonisatsiooni ajastule, mis kestis poolteist sajandit. Kuni aastal 1997, lepingu järgselt, anti maailma tihedaima asutusega piirkondi (aastal 2011 25 700 inimest ruutkilomeetri kohta) Hiina valitseda, nime järgi autonoomse territooriumina, demokraatlike valimistega. Kuid need on nagu N. Liidus, kandidaate ei saa esitada, vaid Peking esitab neid, tagades linnavalitsuses enamust.
Hongkong on tänaseni majanduslikult oluline, Aasia suurimaid sadamalinnu ning kaubandus- ja rahanduskeskusi. Kui aga toimus Briti rendilepingu tõttu valitsemissüsteemi muutus, tulid paljud kolooniast ära, eriti Kanadasse. Siiski, on kummaline fakt, et isegi pärast Kanada kodakonduse saamist kolisid paljud tagasi, lootuses, et Vahtralehemaa pass neid kuidagi kaitseb. Neid olevat välisministeeriumi andmete järgi 23 aastat pärast koloonia üle andmist tervenisti 300 000. Ka Ühendatud Kuningriiki koliti toona. Sel nädalal kinnitas brittide välisminister Dominic Raab, et antakse kolmele miljonile hongkonglasele eripassid, neile, kes sinna jäid Pekingi valitseda. Seda, kuna Peking on sätesatnud Hongkongi uue turvaseaduse, mis lubab julmalt arreteerida demokraatiat nõudvaid.
Pretsedente selleks ju on. Mäletame, kuidas 1989. a Tiananmeni väljakul arreteeriti tuhandeid, tapeti Punahiina sõjaväelaste poolt arvukalt inimesi, kes olles innustatud Nõukogude Liidus toimuvate reformituultest, lootsid sama. Kui üks hiigelrežiim varises, teine jäi püsima. Lihtne seletus on selles, et kommunism Hiinas tootis tänu inimõigusi eiravalt julmalt odavat kaupa, mida Lääs tahtis ja ostis. Teisisõnu vabaturg toetas Pekingit, kõige kiuste.
Tänu sotsiaalmeediale, sellele, et on kontakte ülemaailmselt, on hongkonglased kirjeldanud olukorda sõnadega, et seal on toimumas süstemaatiline vägivald. Sõna definitsioon peab seal paika – ning kui mujal tarvitatakse seda rassismi olemasolu väites, on Hongkongi politsei demonstreerijatele füüsiliselt kurja teinud. Pisargaasiga, kummist kuulidega, isegi päris laskemoonaga tulistanud demokraatiat nõudvate pihta. Täpseid andmeid pole teadagi saada.
Kummaline, et ajastul, kus esitatakse tõsiseid nõudmisi, ei reageerita Aasias toimuvale. Milleks on ÜRO, diplomaatia olemas, on mõnelgi küsimuseks.
Tõnu Naelapea, Toronto
