Poliitika on olnud üle aegade paljudele kui hüppelaud. Vahetatakse erakondi nagu kuubi, värve sõltuvalt sellest, kuidas tuul puhub. Pahatihti mitte riigi, vaid enese huvides. Mõnele on poliitika karjääriks, eluaegseks kutsumuseks. Kaheks näiteks on Winston Churchill ja praegune USA president Joe Biden, mõlemad poliitikas enam kui pooleks sajandiks. Biden on jäänud demokraadiks; Churchill oli 20 aastat liberaal, siis enam kui 30 aastat konservatiiv. Churchill oli aga vaieldamatult poliitikas riigi huvide tõttu.
Ning on neid, kes peavad silmas rahvusvahelist areeni, kui koduvõimlates kõik tuleviku võimalused on kas ammendatud või kahanenud. Tihti ka selleks, et vältida kohustuste omaks võtmist, vältimaks skandaale või lihtsalt enese huvides teadlikult liikudes haljamale tööpõllule.
Eestis on viimased päevad näidanud piltlikult saltosid ja kukerpalle. Nädala uudiste hulka kuulub Keskerakonnast poliitiku Reformi ridadesse astumine ja gallupid, mis kinnitavad Isamaa kasvavat populaarsust ning koalitsioonis olevate üha kiirenevat langust. Seda kõike enne Reformierakonna laupäevast uue juhatuse valimist, millel peaminister Kaja Kallas kavatseb jälle erakonnajuhiks kandideerida. Kuid tõenäoliselt viimast korda.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
