Paraku soovivad erakonnad riigipeana näha oma lemmikuid, keda nad püüavad sellele kohale iga hinna eest upitada. Ajakirjanik Markus Järvi kirjutab: “Politoloogide spekulatsioonid, tagatubade koosolekud ja kogu sahker-mahker paneb kokkuvõtlikult mõtlema sellele, et meie põhiseaduses pole presidendivalimine sugugi hästi korraldatud.” (Objektiiv, 02.09.). Pole siis ime, et Eesti valijad on poliitikas ja poliitikutes pettunud.
Presidendivalimiste kampaaniad nõuavad kandidaatidelt 100%-list pühendumust. Ehkki Eesti riigipea valimise 5-kuune kampaania pole USA omaga võrreldav, sai rahvas siiski aimu kandidaatide (Siim Kallas, Marina Kaljurand, Mart Helme, Eiki Nestor, Allar Jõks ja Mailis Reps) põhimõtetest ja ideedest. Et nimetatud kandidaatidest ei soovinud uues voorus enam keegi kandideerida, tuli Riigikogu vanematekogu teisipäeval välja omapoolse üllatuskandidaadi Kersti Kaljulaidiga (46), kes on Euroopa Kontrollikoja liige.
Uudisteportaali Delfi tänavaküsitlus näitas, et vaid vähesed teavad tema nime ja ametit. Nagu Eesti Päevalehe juhtkirjas (28.09.) öeldakse, on ta küll väärikas, võimekas ja julge inimene, kuid vähe tuntud. Küsimus, kuidas teha lühikese ajaga kindlaks, kas valitud kandidaadil on ka üldsuse toetus, on muidugi miljonit väärt (ÕL, 28.09.).
Veebireporter Andra Nõlvak nimetab käesolevaid presidendivalimisi halvaks komöödiaks, mis on nüüd jõudnud kolmandasse vaatusesse. Kes selle raisatud aja ja vaimujõu ning materiaalse kulu eest vastutab?
Kaljulaidi toetus on muljetavaldav – see ületab valimisvõiduks vajaliku 68 parlamendiliikme hääled. Kõik parlamendierakonnad, peale Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) on lubanud teda toetada. EKRE esimene valik olnuks Jüri Luik, kelle kandidatuuri Riigikogu vanematekogu samuti kaalus.
On hämmastav, et Riigikogu suutis ennast kokku võtta, demonstreerides ühtäkki koostöövõimelisust. Kas see üksmeel ka valimiskasti juures püsima jääb, on iseasi.
Sestap vaatamegi, mida toob esmaspäev.
Elle Puusaag