Valitsuse tegevus seiskus eelarve kokkuleppe saavutamatuse tõttu ning president Barack Obama jäi seetõttu vastasseisu Kongressi vabariiklastega, kuna viimased keelduvad rahastamast kulukat Affordable Care Act'i (ACA) ehk Obamacare'i, nõudes selle ellurakendamise peatamist või edasilükkamist. President nõudis aga vabariiklaste enamusega Esindajatekojalt tingimusteta eelarve heakskiitmist, lubades seejärel (aga mitte enne) asuda nendega läbirääkimistesse.
Oma raamatus Bargaining with the Devil: When to Negotiate, When to Fight nendib autor Robert Mnookin, et läbirääkimiste laua taga on võimalik teha rahu ka kõige suuremate vaenlastega ning ta soovitab seda võimalust kasutada president Obamal ja Esindajatekoja spiiker John Boehneril. Neljapäeval oli õhus märke, et midagi on lõpuks muutumas, president pidi mh kohtuma Esindajatekoja vabariiklastega.
Olukord on niigi täbar, kuid silmapiiril terendab veel suurem oht, sest USA valitsusel võib peatselt raha otsa saada, kui ei jõuta kokkuleppele võlalae kergitamise suhtes. Ekspertide arvates võivad võlalae tõstmisest keeldumisega kaasneda katastroofilised, tuumaplahvatusega võrreldavad tagajärjed. Räägitakse juba USA võimalikust pankrotist.
17. oktoobriks ulatuvad võlakirjaemissioonid praeguse lubatud piirini ehk $17 triljonini. Vastavalt Ühendriikide põhiseadusele peab Kongress võtma vastu seadused raha kulutamiseks. Kui seda ei tehta, pole valitsusel õigust raha kulutada. Ilma seadusliku loata enam juurde laenata ei saa, aga samas ei saa ilma laenurahata ka rahastada eelarvet. Niisiis – nokk kinni, saba lahti ja vastupidi.
Ometi oli olukord valitsuse täielikust seiskumisest sel nädalal üsna kaugel. CNN-i telekanal näitas põgusalt arvutite taga igavlevaid valitsusametnikke, keda pole nähtavasti sundpuhkusele saadetud, sest nad registreerivad soovijaid ACA-ga liitumiseks. Viimaseid oli suures ruumis vast 10 ringis, ametnikke aga kindlasti üle 100.
Pole kahtlust, et vabariiklaste paindumatus kahjustab nende mainet, seda enam, et nende ridades pole praegu ühtsust. Äsjase arvamusuuringu põhjal süüdistab praeguses kriisis vabariiklasi 63% ja demokraate 57% ameeriklasi; Kongressi tegevusega on rahul kõigest 5% küsitletuist!
Viimastel päevadel näib, et president Obama sätib end pidevalt rambivalgusesse, andes ühe pressikonverentsi teise järel, kus ta süüdistab vabariiklasi väljapressimisses ning demokraatlike põhimõtete eiramises. Kas pole aga demokraatia üheks tunnusjooneks ka vastaspoole ärakuulamine ja valmisolek kompromissideks?
Kui palju süüdistusi on aastate vältel kõlanud demokraatide leerist president George W. Bushi poliitilise ja majandusliku pärandi kohta! Millise pärandi jätab oma mantlipärijale aga president Barack Obama?
Elle Puusaag
