Meie hulgas on küll arvukalt olemas neid, kes mäletavad Vabariiki enne okupatsiooni, ka neid hirmsaid aastaid, kui meie pisike armastatud Eesti oli ahnete totalitaarriikide kiskuda ja laastada. Palju rohkem muidugi neid, kes paguluses sündisid ja üles kasvasid, kellele vanemad õpetasid isamaa-armastust, emapiimaga keelt ja kultuuri. Ning nende järeltulijaid, kes ikkagi, aastakümneid kestnud okupatsiooniajal hindasid ajalugu ja ühendust kauni maaga, kus meri ja manner on sülitsi koos ja eestlased elanud tuhandeid aastaid.
Loodi eesti koolid, kultuursed organisatsioonid – seltsid, koorid, rahvatantsurühmad. Skautlus ja gaidlus tagasid eestikeelse väärtuste olemasolu. Kogudused andsid usku tulevikule, et Eesti saab taas vabaks. Saigi, eestlase moodi laulus, mis tõusis helinal taevasse, ürgset vabadusnõuet, palvet kinnitades. Mälulaegastes on kindlasti meil kõigil need aastad, kui Eesti Vabriigi aastapäeva tähistasime siin arvukalt.
Tänavune eriolukord seda ei paraku luba. Oleme aga tänulikud, et inimkonna areng tehnoloogia vallas on olnud selline, et saame enamat, kui üleaedsega, aia juures seistes, aastapäeva märkida. Enamat, kui üksi lauldes nostalgiliselt „Meil aiaäärne tänavas“, kaunis koduarmastuslaul, mida muidu kuuleks aktusel koorilt.
Eesti Vabariik, pärast taasiseseisvumist pole enam sugugi lapsekingades. On olnud käike üle kivide ja kändude, tõsi küll. Ja ega edaspidine teekond vabade rahvaste liikmena luba olla kerge, kuna põline vaenlane vaatab himuralt ikka läände. Ent kogutud kogemused, olulistesse demokraatilistesse ühendustesse kuulumine tagab turvalisuse. Kui oskame vaid selle kilbi taga ka vabadust hoida.
Oskame, kui mõtelda sellele, et on kõige kiuste korraldatud siin virtuaalne aktus. Oskame, kui need juba enam kui keskealised, kes lapsepõlves vaimusilmas võtsid puust toikaga vaenlase kirbule, kodu kaitstes hoiavad loodut. Oskame, kui loeme kangelastegudest Vabadussõjas – ning ka vapralt põlvkond hiljem üle mõistuse kohustust vabatahtlikult vastu võttes, üritades punast laviini hoida teispool Peipsit. Oskame, kui nüüd, tänu Kõigevägevamale, enam mitte poliitilises maapaos, vaid võõrsil, olla eestlased. Hinnata vabadust. Sõltumatust. Elagu Eesti Vabariik!
Tõnu Naelapea, Toronto
