Meile esitatakse igapäevases katsumusi. Küsime, mis on elus tõeliselt tähtis – ja mis mitte. Kas tasub lasta ennast häirida ja mõjutada meie ümber toimuvast? Ja tähtsamalt – kuidas tuleme toime heidutuste keerises.
Märgime sel nädalalõpul suurpõgenemise aastapäeva. Meie hulgas on väga vähe järel, kes, nagu õpetaja Auksmanni hooldekodus voodisse aheldatud vanur, lahkusid täiskasvanuna üle tormise Läänemere, otsides kindlat kodu. Paguluses, hiljem õnnes, et Eesti sai tagasi oma iseseisvuse, kuulub vabade riikide perre, astub julgelt edasi meie rahvas ainulaadse keele ja kultuuriga võrdsena teiste hulgas. Oleme tänulikud, et on ikka neid, kel meeles, küll lapseeas üleelatu, mida tähendas saatuslik september 1944. Paljud paguluses sündinud ei kuulnud oma vanematelt, vanavanematelt sõja ja suurpõgenemise kohta rohkemat kui et lahkuma pidi. Teist valikut ei olnud.
Aga inimesi, kes saaks oma vaatevinklist valgustada seda traumat, seda hirmu, seda kartust ning jah, seda õnne, et vahutavad lained ei neelanudki kalapaati, mis toimetas neid vabadusse, napib.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
