Juuni lõpul ENPA hääletas (118 poolt ja 62 vastu) taastada Venemaa delegatsiooni Assamblee õigusi, hääletada, sõna võtta ja olla esindatud, mis 2014 temalt ära võeti Krimmi annekteerimise tõttu. Euroopa Nõukogu on olnud Euroopa suurim ja autoriteetsem inimõigusorganisatsioon. Kuigi ENPA protseduurireegleid muutev resolutsioon otseselt ei nimeta Venemaad, kõik asjaosalised taipasid selgelt, et seda toetades hääletamisega on just Venemaal jälle võimalus ilma tingimusteta osaleda täisõigusliku riigina ENPA töös. Ainult Eesti, Läti, Leedu ja Ukraina parlamentide delegatsioonid hääletasid ühehäälselt Venemaa õiguste taastamise vastu, pidades Krimmi annekteerimist ja Venemaa jätkuvat agressiooni Ukraina vastu rängaks tavade rikkumiseks rahvusvahelises käitumises. Ülejäänud delegatsioonid hääletasid kas osaliselt või täies koosseisus Venemaa poolt, sellega soodustades agressorit ning näidates rohelist tuld palju suurematele rahvusvahelistele konfliktidele. Päev peale Venemaa õiguste taastamise hääletust ülalmainitud nelja riigi delegatsiooonid koos Poola ja Slovakkia saadikutega jalutasid protestiks istungi saalist välja. Venelased võidukalt ei lasknud ennast sellest segada. Kuna Moskva sihilikult valib oma EN-i delegatsiooni koosseisu Riigiduuma saadikud okupeeritud Krimmist, on ette näha, et Moskva kasutab maksimaalselt ära EN otsuse alandada Euroopa institutsioone. Ennustatakse ka, et Venemaa pakub ENPA asepresidendiks Leonid Slutski, kes täitis olulist rolli Krimmi annekteerimisel ja oli esimestest, kellele kehtestati sanktsioonid. Euroopa on valmis tegema järeleandmisi oluliseimates printsiipides. Ajalugu tõestab, et sellised otsused, kus pragmaatika lükkab kõrvale õigluse tõekspidamised, läheb tulevikus kalliks maksma. Venemaale on antud võimalus õigustada ennast Krimmi puhul, millele nüüd võib lisada, Gruusia, Donbass, Moldova. Moskva ei ole veel suutnud ammendada Euroopa parlamentide liikmete leplikkuse reserve. Venemaa poliitiliselt osav manööverdamine toob talle Euroopa lahket armuandmist, mis olemasolevas kontekstis ei ole puht sümboolne, vaid seotud reaalpoliitikaga. Võib küsida, kui ulatuslik ja vastutulelik saab olema Euroopa armuandmine tulevikus samalaadses olukorras.
Laas Leivat, Toronto
