Peaaegu keegi ei teadnud, millise võõrriigi pealinn asub Stockholmile kõige lähemal. Pakuti Oslot ja Helsingit. Õige vastus on Tallinn. Paljudel meist on selliseid tulemusi raske uskuda. Oleme end juba aastaid pidanud taas Euroopasse kuuluvaks. Veel enam, peame end isegi rohkem Skandinaavia kui Ida-Euroopa riigiks.
Hallid tsoonid ja pehme julgeolek
Nõukogude kooliõpikute poliitilistel kaartidel tähistati “suurt kodumaad” värviliselt, lääne mõjusfääri naaberriike seevastu hallides toonides. Nagu selgub, oli olukord Rootsi kooliõpikutes peegelpildis samasugune. N.Liit ja tema liiduvabariigid asusid hallis tsoonis.
Tartu Ülikooli ajaloodoktorant Olev Ott on viimastel aastatel teinud tänuväärset tööd Soome, Rootsi, Taani ja Norra ajalooõpikute uurimisel. Otti huvitas, kas ja kui palju kajastavad need õpikud nt. 1941. a küüditamisi ja teisi eesti rahva kannatuste lugusid. Vastus – vähe või peaaegu üldse mitte. Informatsioon on statistiline ja lugusid paadipõgenikest või küüditatutest ei teata. Võiksime selle peale õlgu kehitada ja öelda, et meil, eestlastel, pole sellega enam midagi pistmist. Oleme ELis ja NATOs ning naaberrahvaste mõtlemise hallid tsoonid (loe: mahajäämus regionaalses ajalootundmises) meid ei ohusta.
Tahes-tahtmata rändab mõte sõjaeelsesse Eestisse, mil olime Rahvasteliidu täieõiguslik, respekteeritud liige. Paradoksaalsel kombel kulutab tänapäeva Eesti miljoneid eurosid relvastusele, aga peaaegu üldse mitte pehmele julgeolekule. Pean pehme julgeoleku all silmas seda, mida naabrid, partnerid ja liitlased meist ja meie ajalookogemusest teavad.
On meil pärast Lennart Meri üldse kedagi, kes tahaks ja oskaks jutustada maailmale eesti lugusid, rääkida meie suhtumisest demokraatiasse ja vabadusse? Peaaegu igas Meri kõnes sisaldus viide meie kuuluvusele Euroopa ja Põhjamaade väärtussüsteemi, mõni inspireeriv lugu. Kas oleme viimasel ajal mõnda Eesti riigimeest kuulnud jutustamas midagi eesti rahva loost?
Mu meelest kuuleme neid viimasel ajal jutlustamas peamiselt e-valimiste ja tasakaalus riigieelarve teemadel. Kahtlemata on need lood Eesti jaoks väga vajalikud, aga sama vajalik on hoolitseda, et meie naabrite ajalooteadvuses ei oleks halle tsoone. Nendest Rootsi noortest saavad ühel päeval valitsuse ja parlamendi liikmed. Nende teadmised on meie pehme julgeoleku osa.
Kas ja mida oleme pehme julgeoleku kindlustamiseks teinud? Püüdke selle artikli kõrvale leida internetist inglise, prantsuse, saksa või rootsi keeles meie lugusid, mälestusi ja jutustusi. Mida te leiate? Peaaegu mitte midagi. Otsingutulemused pakuvad peamiselt statistikat stiilis “1941. a küüditati Eestist ca 10 000 inimest, kellest pooled surid traagiliselt.”
Oleme harjunud välismaailmale rääkima oma lugusid pisarate ja arvudena. Eestlase jaoks on see narratiiv igati mõistetav, sest see on meil veres. Aga mida hakkab sellise infoga peale Rootsi koolinoor? Nii kirjutab Mati Hint Sirbis, et Sofi Oksaneni “Puhastuses” kokku pandud kannatuste narratiiv (ideologiseeritud kirjandusteos, mille põhitoon on must) on tõstetud kirjanike, kirjanduskriitikute ja ajakirjanike peavoolu poolt Eesti ajalooks.
Ja kuigi Oksanen teeb sarnaselt Lennart Meriga meie lugude jutustamisel minu hinnangul tänuväärset tööd, tuleb Hindiga vähemalt osaliselt nõustuda. Üks mu ameeriklasest sõber ei pidanud kinos “Puhastust” lõpuni vastu. “Too much suffering and pain,” ütles ta.
Eesti lugude uued narratiivid
Keegi on öelnud, et hirmsaim, mis meiega võib juhtuda, on see, kui harjume vägivallast rääkimisega ja kui ohvritest saavad arvud. Mõeldes nüüdisaegsele televisioonile, on see juba juhtunud. Kui mõtleme keskmisele Lääne-Euroopa inimesele, siis ta on küllastunud arvudest ning faktidest. Meil tuleb välismaailmale jutustada lugusid, mitte arve. Võib-olla on lugude jutustamise uued võimalused sangari, kodu või armastuse narratiivis. Need on kõigile universaalselt mõistetavad. Ei pea rääkima ainult surmast, panema kogu auru vaenlase kirjeldamisele.
Tutvustan teile kauaaegset TTÜ professorit Karl Õigerit. Tundub uskumatuna, et 13-aastane poiss suutis 3000 km kauguselt Siberist koju põgeneda. Kandvaks motiiviks teekonna ja kojujõudmise narratiiv. “Miks ta politseisse ei läinud,” küsis üks mu ameeriklasest sõber. See oli perfektne sissejuhatus ning ühtlasi võimalus meie loo rääkimiseks. Või eestlastest paadipõgenikud. Üks tõlgitumaid eesti autori teoseid on Voldemar Veedami “Põgenemine vabadusse”. See jutustab 16 meeleheitel eestlasest sõjapõgeniku retkest 11-meetrisel lootsikul Rootsist USAsse a. 1945. Kokku oldi teel 128 päeva ning surm oli väga lähedal.
Need kaks on tühine valik meie lugudest, mille keskmeks on teekond, armastus, koduigatsus, sõprus, lootus ja alles seejärel surm. Kui tahame oma lugusid kohale viia, peame sellega arvestama ja jutlustama surma kõrval ka elu. Ei maksa karta, et selline lähenemisnurk pisendab kannatuste tähendust. Nende lugude ühiseks nimetajaks on kuulaja soov saada rohkem teada. Miks nad võtsid ette sellise hulljulge retke?
Kas Eestis oli olukord tõesti nii halb? Vaid selliste lugudega on Lääne-Euroopas võimalik edasi anda kommunismi all kannatanud rahvaste ajalookogemust. Me ei pea rääkima vaid 50–60 a taguseid lugusid. Meie varasalved on täis nõukogude absurdi 70- ja 80-ndatest. Ka need lood on jutustamiseks, sest räägivad elementaarsete vabaduste puudumisest ühiskonnas. Olgem ausad, tänini on Ida-Euroopa oma lugude jutustamisega suuremalt osalt läbi kukkunud. Me oleme selle eest kaasvastutavad.
Peame andma oma lood vabaks!
Et muuta lähinaabrite juures valitsevat teadmatust, peame alustama iseendast. Peame andma oma lood tõeliselt vabaks. Meie lugudel ei tohiks olla keele- ega autorlusbarjääre. Sattusin hiljuti vestlema inimestega Eesti Kirjandusmuuseumist ja Eesti Rahva Muuseumist, mille varasalved on täis küüditatute ning represseeritute lugusid ja mälestusi. Kus need lood siis on, küsisin. Arhiivis, sain vastuseks. Miks?
Sellepärast, et noor Eesti riik läks oma tubliduses seadusloomega nii kaugele, et neid lugusid ei ole võimalik juriidiliste kitsenduste tõttu avalikustada. Nimelt otsustas tädi Maali enne autorikaitseseadusi ära surra ja nii need allkirjad andmata jäid. Aga kahtlen, kas Maali soov oli need lood 50 aastaks luku taha panna. Meie vähene vabaks lastud mälu on kättesaadav peamiselt raamatulettidel. Mõned nädalad tagasi täiendasin oma raamatukogu eesti elulugudega. Arve 325 eurot ja hunnik paberit. Kus on e-raamatud, tabasin end seda koormat kandes küsimas. Neid ei ole.
Järgmisena kujutlesin neid raamatuid lettidel karjumas: “Võta mind kaasa, palun loe mind, see on sinu rahva lugu, raha pole oluline, peaasi, loe!” Riiulilt aga läikisid mulle vastu hinnalipikud “35,50” ja “42,90”. Näidake mulle ema, kes jaksab neid raamatuid oma lastele osta! Võõrkeelsetest versioonidest ei maksa unistadagi. Seega pole meie mälu ikka veel vaba, hoolimata internetiajastust ja e-Eestist. Mis oleks, kui jätaks meie pehme julgeoleku huvides ühe soomuki ostmata ja ohverdaks kokkuhoitud raha oma ajalookogemuse tõlkimisele ja internetti panekule!?
Milleks meile minevik?
Aga miks peame tegelema mineviku traumadega, küsis üks inimene mult hiljuti. Küsijaks 50ndates eluaastates edukas ettevõtja, kelle perest pole kunagi kedagi küüditatud. Tõepoolest, miks? Islandi kunstiakadeemia professor Stefan Jonson on Imbi Paju raamatu eessõnas põhjendanud väga veenvalt lugude mäletamise mõtet ja vajadust. “See on armastus oma ema, kodumaa ja inimkonna vastu,” põhjendab Jonson. Inimkonna all peab Jonson silmas peamiselt sellist humanistlikku ja demokraatlikku kategooriat nagu vabadus.
See on väga targalt öeldud. Tänapäeva maailmakodanikel ei käsi keegi oma kodumaad armastada. Võime olla oma kodumaas pettunud või leidnud sootuks uue, ilusama, soojema või rikkama. Kuid kes meist ei armastaks vabadust või ema? Kokkuvõttes on see üks ilusamaid asju, mida olen mäletamise vajaduse ja mõtte kohta kunagi lugenud. Ühtlasi on see vastus nendele, kelle perekonnast pole kunagi kedagi küüditatud.
Igaühest võib saada oma perekonna suursaadik!
Eestlased on projekti “Teeme ära!” raames puhtaks küürinud terveid riike. Teeme lõpuks midagi ära ka oma perekonna lugude tutvustamisel maailmale. Mul on unistus, et selle projekti eestvedajaks võiks olla internetiajastu Youtube'i ja Wikipedia põlvkond. Viimane suurem noorte kaasabil korraldatud mälukogumine toimus Lennart Meri eestvedamisel üle 10 aasta tagasi. Igast noorest inimesest võiks saada oma perekonna suursaadik.
Kujutage ette inglise, vene, prantsuse ja hispaania keeles rääkivaid eesti noori jutustamas internetiavarustes oma perekonna lugusid. Selliseid lugusid pole kellelgi võimalik naeruvääristada. Keegi ei saa oma perekonna suursaadikut sõimata fašistiks või natsiks. See saab olla just sinu perekonna lugu ja seda vaatavad Youtube'i kaudu miljonid inimesed maailmas. Sama lihtne on igaühel panna oma perekonna lugu kirja Wikipediasse. Ära küsi riigilt, tee ise!
Eesti on maailmas silma paistnud paljude positiivsete algatustega. Ka oma ajalookogemuse selgitamisel on võimalus midagi maailma heaks teha. Järgmisel aastal saab taasiseseisvunud Eestit sama palju kui esimest Eesti Vabariiki. Me teame vabaduse haprusest ja igatsusest absoluutselt kõike. Eurooplaste ja eestlastena pole meil moraalset õigust seda kogemust iseendale hoida. See kogemus on meie pehme julgeolek. Aga ainult siis, kui õpime seda lõpuks ka jagama.
Meelis Niinepuu, ettevõtja, sihtasutuse Unitas asutaja
Artikkel põhineb TEDxTartu konverentsil peetud ettekandel “Okupatsioon müügiks – kellele ja miks?” (10.11.2012). Autor palub kõigil, kes jagavad artiklis esitatud vaateid ja sooviksid panustada ajalookogemuse eksporti ideeliselt või aineliselt, võtta ühendust info@unitasfoundation.org
