No näetsa, juba läksingi viltu oma ennustamisega. Ei Kata nälga koole, kui see ikke minu Kata on. Tema leiab alati midagi, mis passib potti pista ja kõlbab kulbiga liigutada. Tuleb oma lolli peaga midagi targemat välja mõtelda.
Ega muu ei aita kui tuleb poliidikasse minna. Selles valtkonnas on igaüks asjatundja, kuda siis mina üksi ei ole. Eks arutame seda Kreekamaa asja natuke. Mis sest Kreekast ja kreeklastest saab, see on rohkem nende endi asi, aga mind uvitaks teada saada, kes need piljunid ja triljunid tagasi maksab, mis viie aasta jooksul nigu undi kurku kadusid. Kes see unt oli, kes selle pataka alla neelas? Kreeklased oigavad, et neil pole endilgi, aga unt on metsas, saba seljas. Pealegi vist nisukeses metsas, kus jahipidamine keelatud.
Ärman kõlistas ja kontrollis, kas olen midagi tarka kirja pannud. Tahtis teada, kas tema nõuandmisest oli abi. Vastasin, et pole aega, kogu aur on läind noorte tüdrukute eest jooksmise peale. Mina neid pole enam ammu taga ajand, aga nüid nemad sunnikud jahivad mind. Poiss küsis, kas keski kätte kah on saand. Ütlesin, et siiamaani on õnne old, iga kord olen õigel ajal ülesse ärgand.
Ega ma ei valetand. Poole mõtlemise pealt vajus silm kinni ja siis juhtub alati sama asi. Kas ründavad mind miljunid vaid noored naised, aga ükski uni pole küllalt pikk, et õnnetus kaela tuleks.
Kargu Karla