Veebruari lõpuks olid esimesed nakatumisjuhtumid jõudnud juba ka Eestisse ning märtsis läks lumepall väga kiiresti veerema. Tagantjärele mõeldes tean küll, et Kanadasse lennupileti ostmine polnud just kõige targem tegu, kuid tol hetkel oli see lootuskiir, millest kinni hakata. Seadsin oma kodukontorit püsti ja kuigi keegi ei teadnud, kauaks sellised korraldused jäävad, sisendasin endale, et suveks on ju ikka möödas. Tulgu, mis tuleb, mina lendan juuni alguses Kanadasse.
Juuni tuli ja peaks ütlema, et kiiresti. Mäletan, kuidas veel aprilli lõpus mõtlesin, et kuigi väga tahaks hetkel seal kaugel palmi all mõnuleda, siis tegelikult olen õnnelik, et saan just Eestis „luku taga“ olla. Kriisi ajal kodudest väljumine polnud keelatud ning Eestis sai vabalt ringi käia, tuli vaid jälgida 2+2 reeglit ning vältida teisi inimesi, mis on Eestis üpriski lihtne. Mai keskel lõpetati kehtestatud eriolukord, mis selleks hetkeks oli kestnud pelgalt kaks kuud ning järk-järgult leevendati piiranguid. Kõige muu kõrvalt lubati noortel vajadusel vaikselt tagasi kooli minna konsultatsioonideks ja eratundideks, juuni alguses avati noortekeskused ning valitsus andis loa laagrite ja malevate korraldamiseks. Samal ajal loen uudistest, kuidas Ontarios lõplikult kõik suvelaagrid ära keelatakse. Selleks hetkeks oli ka Jõekääru juhatus otsustanud suvekodu sel aastal ära jätta, aga kohe kuidagi ei tahtnud ma seda otsust omaks võtta. Leidsin küll viimaste kuude jooksul rohkem aega looduses viibimiseks ja erinevate Eestimaa paikade (taas)avastamiseks, kuid see kõik pani mõtlema ikka ja jälle meie Kanada Viru Avenue pesale, sammudest õõtsuvale rippsillale, „Taevaskotta“ looklevale ojale ja kõigele kodusele, mis seal kaugel ookeani taga vaikuses ootamas. Oli ikka kurb küll, kui 10. juuni kätte jõudis ning telefonikalender meelde tuletas, et peaksin täna Torontosse lendama ja ennast laagrisse sisse seadma.
Siiski tuli leppida teadmisega, et sel suvel üle ookeani ei lenda ning hommikuseid rivistusi ja tutvumismänge ette ei valmista. Siiski sain üsna ruttu sai selgeks, et ma kohe ei oska laagritest eemale hoida. Nii leidsingi ennast juuli lõpus Lõimeleerist – väliseesti lastelaager Viljandimaal. Kohati tundsin end koduselt, sest see ongi ju minu element: töö noortega, eesti kultuuri ja pärimuse edasi andmine, kodu- ja väliseesti noorte lõimimine – kõik on olemas, samas pole ikka see. Sisimas teadsin, et igatsen Jõekäärut. Seda suvekodu maagilist fenomeni, mida sõnadesse on raske panna. Olen sel teemal varasemalt mitmete Jõekääru inimestega arutlenud ja kõik on ühiselt nõus – kirjeldada ei oska, kuid tunneme kõik seda „miskit“, mis Jõekääru poole tõmbab. On juba 68 aastat tõmmanud ja kuigi sel suvel me laagrialal kokku ei saa, on laagrivaim meis kõigis vankumatult alles ning ootab kannatamatult järgmist suve.
Eestis on hetkel imelik olla. Kuigi viimasel nädalal on siin kaks suuremat koroonakollet lisandunud, sest haigussümptomitega inimesed on otsustanud rahvarohketesse kohtadesse minna, siis üldiselt on olukord päris tavaline. Piiranguid enam põhimõtteliselt ei ole, asutused on avatud, kontserdid/sündmused toimuvad ning ka maski kandmine pole Eestis kohustuslik. Olles nüüd juba pea kaks kuud nii elanud, tuleb aeg-ajalt meelde tuletada, et mujal on asjad hoopis teisiti. Pole saladus, kui kiiresti kõik võib muutuda, ometi on endiselt raske leppida, kui kiiresti kogu olukord maailmas eskaleerus. Kahjuks ei tea keegi, kas üldse ja kuidas kõik läbi saab, hetkel saame ainult jälgida, kuidas mitmetes riikides nakatumiste arvud mühinal kasvavad. Hinge kinni hoidma ei jää, kuid siiski loodan, et hullem on ehk peagi möödas.
Siinkohal on vist paslik taas meelde tuletada meile kõigile, et hoiame palun ennast ja teisi ning jälgime kehtestatud nõudeid. Miks mitte rohkemgi, tunnen isegi, et pigem väldin üldkasutatavaid kohti, mis sest, et tegelikult on meil siin Eestis kõik lubatud. Täiesti isekalt loodan, et teised teevad sama ja peagi on see kõik minevik, sest tahan tagasi Jõekäärule! Suvi 2021 – olen sinu ootel!
Kadi Laaneots
5. august 2020
