Vanasti ei olnud see päris nii sirge kui tänapäeval, eriti kui sõita ida suunas Don Mills’ist, kus ta käänuliselt viis alla läbi oru, üle ühe auto laiuse silla ja vingerdas üles teisel pool natuke põhjapool, kui praegune tee jätkub. Sellel vanal ajal oligi all Doni jõe ääres väga sobiv koht asustuseks, millest pole tänapäeval enam midagi eriti järel, aga mida tutvustan natuke rohkem.
Aasta oli 1827 ja Yorki, tänapäevase Toronto, piirkonnas oli endale nime teinud pioneer Alexander Milne kui töökas ja usaldusväärne ärimees. Ta otsustas alustada saeveski ja puidutööstuse ning ostis suure tüki maad, mis ulatus Lawrence’i ja Leslie edelanurgast kuni Don jõeni, seal kus Lawrence alla mäest käändus. Sinna ta rajaski veski, praeguse Edwards Gardens’i alale Wilket Creek’i äärde, aga ainult püsis seal mõned aastad kuna oja tase oli liiga varieeruv ning oli aeg leida uus koht. Nii asus Milne perega 1832. aastal oma maalapi idaotsa Doni jõe idakaldale ja Lawrence’ist just lõunapoole, umbes seal, kus Don Valley Parkway ja Lawrence’i ristmik asub praegu. Esimeseks ehitati tamm ülespool jõge, mis tekitas väikese tiigi, kust saeveski sai oma jõu ja oli näha, et uus asukoht oli õige valik olnud. Lawrence oleks arvatavasti läinud mööda veskist just lõunapoolt, enne kui ta keeras üles idapoolset oru külge.
Järgmiste aastatega osutusid veski ja villatööstus küllaltki edukaks ning võeti töölisi juurde, et töönõudluse ja koormaga paremini hakkama saada, nii tekkiski korralik küla jõe äärde, mis sai tuntud kui Milneford Mills või ka lihsalt Milneford, samanimelise asutaja-perekonna järgi loomulikult. 1851. aastaks oli asustuses kuusteist ehitust ja maja, kaasa arvatud Milne’i perekond oma majaga ja lautadega, mis asusid teisel pool jõe kaldal. 1861. aastal tootis veski just üle 2,000 meetri riidematerjali aastas, tubli hulga selleks ajastuks, mida müüdi perekonna poes Doni jõe läänepoolsel kaldal. Saeveski tootis 400,000 jalga puitu aastas ja mitmed majad külas olid ehitatud, kasutades puidumaterjali veskist. 1878. aastal hävitas hiigeluputus suurema osa ehitustest külas, Lawrence’i silla ning viis ka minema kõik palgid jões ja tiigis, mis olid ootamas töötlemist ning nii hakkaski asustus kiirelt kahanema. Siiski otsustas Alexanderi poeg William uue telliskivist villavabriku ja tööstuse üles ehitada, nii vägeva, et oli kolm korrust ja ka kelder, mis oli küllatki palju kõrgemal veetasemest sellel korral. Ehitati ka tööliste jaoks uus jagatud elamu, pood ja vankripood ning töökoda. Aga tööliste arv oli ikkagi palju kahanenud pärast uputust ning uuendatud veski ja tööstus ei olnud nii edukad kui originaalsed ja nii pani Alexanderi järglane Charles kõik kinni 20. sajandi alguses. 1921. aastal põles Milne’i perekonna maja maha ja ennetades Parkway ehitamist hävitati järele jäänud majad 1954. aastal.
1950. aastatel avati vana küla kohapeal Don Valley Ski Centre, kus linnarahvas sai käia suusatamas oru idapoolsel küljel kuni 1970. aastateni. Mitmed lugejad ehk mäletavad Eesti Kooli minnes või tulles pimedas, kui suusamäe tuled kiirgasid ja sai mööda sõites jälgida, kuidas suusatajad mäest alla laskusid. Praegusel ajal on hilissügisel ja talvel, kui puudel pole lehti, veel võimalik näha paari punast suusalifti posti mäe küljel ning ka kohta, kus lifti platvorm vanasti asus. Üks maja Milnefordist on ka siiski veel alles – ehitatud 1871. aastal, puidust tehtud ning valget värvi. Selle juurde saab minna, kui keerata lõunapoole Lawrence’i pealt Charles Sauriol Conservation piirkonda, just ida pool Parkway’d. Kui satute piirkonda ja on ilus päev, minge avastage ja uurige kadunud küla ala!
