Subscribe Menu

Kaduvusest

Enam ei üllata paljulevinud mõiste tänapäeval heaoluriikides, et nii paljud probleemid on vaid „esimese maailma“ ehk First World omad. Mida osta, kuhu lennata, minna, kus elada. Kurta inflatsiooni üle. Sest valikuvabadus ja näiline ammendamatu riiklik rahakott, rääkimata isklikust, on viinud nii kaugele. Seda ajal, kui lendavad droonid ja pommid, surevad süütud ning ähvardused, ohud ainult kasvavad. Loodus on armutu. Miljardite tulevik on kui mitte tume, siis antud oludes päevast-päeva eluga toimetulek.

On olemas ka protestikultuur kurtja ja tarbija kõrval. Skandeeritakse päeval turvalistel tänavatel, magatakse kindlates kodudes. Paslik oleks seda meelde tuletada. Saksa filosoof, ajaloolane ja kultuuriteoreetik Oswald Spengler ennustas tsivilisatsiooni mandumist teoses „Õhtumaa allakäik“. Leides, et inimkond saabus tsükliliselt oma arengu viimasesse etappi möödunud sajandi algaastal.

Spengleri ajaloofilosoofia ilmus pärast Esimest maailmasõda. Järgnes Teine. Tuumarelvad, siis terrorism. Saame nõustuda Spengleri teesiga, et aeg on vaid saatus, ruum, milles elame, juhus. Õitsengule järgneb hukatus. Fatalistlik, aga täppiminev. Igal edusammul on nii hea kui halb külg. Informatsiooni-tehnoloogia buum on lubanud küll kohest kontakti teistega, aga ka valede levikut, süsteemi kuritarvitamist. Arvamine, et on laialdaselt raha, mida suunata lahenduste leidmiseks, on utoopiline. Lastelegi ütleme, et raha ei kasva puu otsas.

Kanadas on näiteid kui palju. Korvatakse minevikus langetatud patte majanduslikult tänaste inimeste arvel. Miljardeid suunatakse sinna ja tänna, ajal, kui maksumaksja ei suuda isegi katust pea kohale varuda. Kodutute, riigiabi-vajajate arv suurlinnades üha kasvab. Kõikjal, nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas.

Become a subscriber to continue reading!

Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.

Starting from $2.30 per week.

Go to Subscription Plans

Read more