Tõi näituseks ühe sõna, mida lapsed olid proovind käänata: sõda.
Noh, ma kaesin seda olukorda ja proovisin noort inimest avitada. Kassa tead, ädasse jäin. Akkasin mõtlema, et nisukest sõna ei tohigi käänata. Ajalugu on näidand, et sõda käänab ennast ise. Akaku peale kust tahes, ikka käänab meie ussaida ja teeb ulka pahandust. Vai kui käänabki kuskile mujale, ikke tirib eesti poisid endaga kaasa ja viib nad nigu Tootsi jutus võera õue peale kaklema.
Aga no olgu peale, tapelus on tapelus ja kramatika on kramatika. Kaesin kõik need käänded üle ja jõutsin otsusele, et pole neid midagi liiga palju. Oopis rohkem peaks olema. Et kui on osastav – sõda, siis olgu ka osatav – juba jälle! Kui on sisseütlev – sõtta, siis minu meelest väljaütlev peaks olema – mine ise! On seestütlev – sõjast. Aga kuhu jäävad teised käänded: väljastvastav – tulid ikke terve nahaga tagasi; kaugeltkostev – põmm-põmm; põõsastpaistev – oi, kurat, äärepealt oleks kärna saand!
Milleks sõjale nisuke kääne nigu alaleütlev, kui puudub kallaletükkiv? Kui on olev, siis olgu ka minev ja tulev. On saav, olgu jääv. Lisaks rajavale olgu ajav, kajav ja vajav.
Ültse on vist niiviisi, et kõigi sõnade jaoks ei tohiks olla ühepalju käänamisi. Sõja puhul ei saa kudagi neljateistkümnega läbi. Tuleks veel lisada tappev, sandistav, allutav, vallutav, vangistav, kablutav. Ei, see viimane siiski käib vist rohkem sõjamehe kohta.
Jah, ei old minust vaesele tüdrukule abi. Lohutasin, et valis käänamiseks vale sõna ja siis tuli vale mehe käest nõu küsima. Et järgmises tunnis käänaku rahu ja kui veel abi vaja, mingu selle sõnaga mõne kirikuõpetaja manu.
Kargu Karla
