Läbi nelja aastakümne kootud lugu on nii huvitav, et uut peatükki alustades ei tea, kes võtab sõna – kas ema või tütar. Pildina okupatsiooni kurjusest, vaimuhaigusest on kohati tunne, et neid negatiivseid tundeid ei soovi kogeda. Kuid tuleb, kuna egas ka vabaduses ei olnud/ole elu meelakkumine, lilleline.
Teisisõnu on lugejal vaja selgroogu, julgust, et edasi lugeda. Kaanetutvustuse järgi on läti lugejad öelnud, et „Emapiim“ on tervendava mõjuga ja paneb oma eluraskustele vaatama uue pilguga. Tulebki, kuna lihtsas keeles kirja pandu tegeleb vabaduse ja võimu, emaduse ja usu teemadega, millega iga tundlik inimene on enamgi tuttav.
Teose haare on ka selline, et meesterahvas saab olulise sissevaate sellesse, mis tähendab olla mitte ainult ema, vaid naine. Paeluvamad peatükid on need, kui tütar lapsepõlves küsib küsimusi, mida kas okupatsiooni ajal ei tohtinud küsida – Jumala olemasolust, näiteks, ning miks ema selline on.
Sest lisaks vaimuhäiretele on emal probleem alkoholi ja tablettidega. Alul ennetas ta nende liigtarbimist, sukeldudes töösse andeka günekoloogina. Ta oli patsientide poolt väga hinnatud, aga jättis töösse keskendudes tütre olukorda, mida ükski laps ei peaks üle elama. Juba päris noorena pidi ta purjus emale toitu tegema, maja korras hoidma, ahjus tuld ehitama, et talvel ära ei külmuks. Kui poleks vanavanemate hoolitsust ja armastust olnud, ei tea, mis tütrest oleks isegi selliste pingutuste tõttu saanud.
Alvar Loog kirjutas „Postimehes“ arvustuses järgmiselt. „Ikstena teos tuletab meile meelde, et oleme inimestena suure sattumuslikkuse vangid, sest ei saa valida iseennast ega oma vanemaid. Kuid oma lapsi mingil määral saame.“ Nõustun sajaprotsendiliselt, Loog võtab peategelase elu dilemmad väga hästi paari reaga kokku.
Raamat lõpeb lootusega, Balti keti ajastuni jõudes, vabadus terendab, optimism asendab okupatsiooni võikuseid.
Kuigi teos mõjutab lugejat psühholoogiliselt, tuleb korrata, et selline on elu, selle eest ei saa ära joosta. Tuleb loota, et „Emapiim“ jõuab Tartu College’i laenatusraamatukokku, kuna Ikstena kirjeldatud eluraskused väärivad laiematki lugejaskonda, kui jubagi on saavutanud.
Tõnu Naelapea, Toronto