Lugesin huviga Mihkel Jürima ingliskeelset arvustust Nate Smelle’i raamatust ’Twas a Sunny Day äsjalahkunud kunstniku Arne Roosmani elu ja loomingu kohta (EE nr 13, 2. aprill 2026). Jürima katab põhjalikult ja tundlikult raamatu olulisi osi, neist eriti Roosmani lapsepõlve, sõja-aastaid, paguluses kohanemist ja uut elu Kanadas.
Kaante vahel on piisavalt huvitavat, mis paeluks neid, kes eesti keeles ehk ei loe, kuid on kas eesti juurtega või eestlasega abielus. Siinsed read lubaks nende sugulastel tutvuda teosega või ehk seda edasi kinkida. Ning samas oleks ka võimalus pisut isiklikke arvamusi esitada. Peamiselt seda, et kuigi raamatul on voorusi, seda just kunstiliselt, on sel ka puudujääke. Võiks isegi lausuda, et teos on teatud määral bipolaarne. Mitte et kõigub kõrgenenud ja alanenud meeluolude vahel, vaid et kui juttu on ajaloost ja kunstist, on lugemine nauding, aga kui jutt läheb tänapäeva poliitikale, oleks nagu hoopis teine lähenemine. Mida on raskem taluda. Selle tõttu teosel ongi kaks palet.
