Sini-must-valgest sai meie rahvuslipp, kui saavutasime iseseisvuse. Vana kalmistu asub pea et täielikult metsas. Uus, teisel pool maanteed, on liivase pinnaga, samuti puude vilus, kauni maakivist müüriga. Seda oli tarvis, kui vanal kalmistul ei olnud enam kohti.
Uuel surnuaial puhkavad mu vanemad viimast und. Meie perekonna rahula on otse peaväravate juures ning hästi hoitud, kui isaga seal esmakordselt olin 1989. aastal. Suur hauaplats, ümbritsetud raudvarbaist aiaga. Kaasas oli meil mu väljavalitu, kes äkki ahhetas – siin, vaid viis meetrit eemal, teisel pool jalgteed puhkavad ta lähedased sugulased. See oli selge näitaja, et olime teineteisele mõeldud.
Mitmed aastad hiljem, juba uuel sajandil, viis isa vanale surnuaiale. On alles püha paik. Seal puhkavad vaarisad ja -emad, ei tea, kui tihti nende haudu külastatakse. Hauakivid on vihmadest ja tuulest räsitud, päike metsa eriti oma täie säraga ei jõua, et kive paitada, nii et mõnelt hauakivilt on isegi raske veerida, kes on sinna maetud. Ent isa mäletas, küll mina mäletan. Minevikku tuleb mäletada, mälestada.
Igal suvisel külaskäigul Eestisse, kui isa oli veel elus, olen teinud kindlaks, et saab Otepääl käidud, kalmistut külastada, võimalikult olenevalt pereplaanidest ka jumalateenistusel osaleda. Õpetaja Marko Tiirmaa, kes mu armsa ema ja isa urnid mulda pühalikult õnnistas, neid Jumalasõnaga ära saates, on siiras ja väga südamlik vaimulik.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
