Seekord läksime neljakesi, sest meie vanimal lapsel Keitlynil ei olnud võimalik kaasa tulla. Ta tuli just Eesti ja Euroopa reisilt ega saanud kohe uut puhkust võtta. Kasutasime võimalust ja viisime koerad tema juurde hoiule. See oli meil esmakordselt koerad kodust ära hoidu viia. Keitlyn sai õnneks ilusti hakkama, kuigi linnakorteris on üsna tüütu koeri pidada, eriti kui oled aktiivne inimene ning on palju tegemist kodust väljas (kuhu koeri kaasa võtta ei saa).
Seega läksime neljakesi ning esimeseks õhtuks pärast seitset tundi sõitu jõudsime Moreesse. See ei ole küll soojem paik kui Sydney, sest asub sisemaal ning ilm oli üsna krõbedalt külm, hommikul oli vaid 1-2 kraadi sooja. Aga Morees on kuumaveeallikad ning olime juba ammu soovinud käia mineraalveebasseinides. Kunagi varem pole õnnestunud, sest koertega seda ju teha ei saa.
Üsna hirmutav tundus, et basseinid on õues ning ka riiete vahetamine toimus peaaegu väljas ehk välistemperatuuril. Aga vesi oli 39 kraadi ning tõeliselt soe ja mõnus. Ega väga kaua nii kuumas vees olla ei jaksagi. Sildid olid üleval, et maksimaalselt kümme minutit korraga. Ma ei näinud küll kedagi, kes nii vähe vees oli, aga vahel ronisime ikka basseini äärele jahtuma. Ka päike soojendas kenasti ning kokkuvõttes on see elamus kindlasti suurem just talvisel ajal, kui õues on jahe.
Teiseks õhtuks jõudsime Gladstone’i, mis oligi plaanitud meie baasiks. Mitte, et see oleks eriliselt ilus või põnev linn, aga tahtsime minna lähedal asuvale Curtise saarele. Järgmisel päeval sõitsime Gladstone’ist veel tund ja viisteist minutit edasi Rockhamptonisse, see on 1400 km Sydneyst eemal.
Rockhamptonis on kaljukitsepöörijoon (millest ma polnud varem kuulnudki), mis tähistab troopilise vööndi algust. Päris mõnus oli olla troopikas, õhk oli mõnusalt niiske ja soe. Ma ei tea, kas mulle meeldiks seal suvel, aga neli kuud aastas elaksin kindlasti hea meelega sealses piirkonnas. Martin nõustus minuga, aga Gretelynile ja Robinile troopikasse kolimise mõte nii väga ei meeldinud. Rockhamptoni linnakeses on tore tasuta loomaaed, kus saab näha ka hirmuäratavalt suuri soolaveekrokodille, kellega võib väga vabalt ka looduses kokku juhtuda. Tasub olla ettevaatlik ning looduslikesse veekogudesse väga ei soovitata minna. Meie kartsime tõenäoliselt siiski üleliia, aga me ei osanud ka ohte hinnata. Teatud piirkondades öeldakse, et juba 50 cm veepiirilt on ohtlik käia, sest krokodillid võivad varitseda ja rünnata vee ääres jalutavaid loomi ja inimesi.
Curtis on huvitav saar, kus asustus on ainult ühes saare otsas ning teises otsas on LNG (liquefied natural gas) sadam. Saare keskosas on metsik loodus, kuhu pääseb ainult neljarattaveolise autoga. Meil seda pole, nii et parkisime auto saare ainsasse külakesse ning tegime kümnekilomeetrise jalutuskäigu enamasti rannal, kus Grete oli kogu aja üsna paanikas krokodillide pärast ning ka mina ei lubanud kellelgi vette minna. Hiljem tundus, et selline hirm ei olnud päris põhjendatud ning Curtise saarel käiakse palju ujumas ja snorgeldamas. Õnneks oli vesi jahe ja ega meist keegi ujuma minna poleks tahtnudki.
Meie Airbnb Gladstone’is oli väga mõnus, kasutasime igal õhtul nende jacuzzit ja nautisime soojas mullivannis istudes pimedaid troopikaõhtuid koos põnevate loodushäältega. Natuke kõhe oli ka, sest ega ei tea ju, kust võiks mõni madu või krokodill järsku välja hüpata!
Tagasi sõitsime mööda rannikut läbi Brisbane’i ja Gold Coasti, seda rada oleme varem korduvalt sõitnud, aga kunagi enne polnud me nii kaugel põhjas käinud. Seega oli kontrast troopikast alla sõites üsna suur. Juba kolme tunni pärast tundsime, et soe õhk on asendunud kargega ning kui varem arvasime, et Brisbane on juba sooja kliimaga linn, siis Rockhamptoniga võrreldes oli seal täitsa külm ning otsisime oma Sydney talveriided välja.
Järgmisel talvel tahaksime kindlasti uuesti minna, võib-olla isegi ühe päeva rohkem sõita ja jõuda välja Townsville’i, mis on veel kaugemal troopikas ning kus on veel rohkem krokodille liikvel. Oleme seda paika juba ammu soovinud külastada ning olen kindel, et sellest võib saada meie järgmine lemmiklinn Austraalias.
Meie pere ja muud Austraalia loomad on blogi, mida olen pidanud juba 8 aastat, ehk ajast kui kolisime perega Eestist Austraaliasse. Mina, abikaasa Martin ja lapsed Keitlyn, Robin ning Gretelyn.