Teised riigid on oma kodanikele ka keelanud raamatuid, näiteks: Karl Marxi ja Friedrich Engelsi „Kommunistliku Partei manifest” keelati Türgis 165 aastaks, ajavahemikuks 1848–2013; Jack Londoni „Ürgne kutse” natsi-Saksamaal aastail 1933–1945, kuna peeti liiga radikaalseks; James Joyce'i „Ulysses” Suurbritannias 1922–1930, kuna sisaldas tugevalt seksuaalseid teemasid; David Herbert Lawrence'i „Leedi Chatterly armuke” Suurbritannias 32 aastaks, ajavahemikuks 1928–1960, kuna see sisaldas vänget keelepruuki ja kirjeldas suguühet; Aldous Huxley „Uus uljas maailm” Austraalias viieks aastaks (1932–1937), kõik selle juba raamatukogudesse jõudnud eksemplarid korjati ära ning põletati; Henry Milleri „Vähi pöörijoon” USAs 31 aastaks (1934–1965) ja Kanadas 26 aastaks (1938–1964), kuna peeti ebamoraalseks; Margaret Mitchelli „Tuulest viidud” Venemaal 1936–2001, kuna see ei meeldinud kommunistlikule režiimile; George Orwelli „Loomade farm” Kuubas alates 1945. aastast, Keenias 24 aastaks, Hiinas 69 aastaks, Venemaal 37 aastaks (1943–1980) ja Araabia Ühendemiraatides kuni tänaseni; George Orwelli „1984″ Nõukogude Liidus 40 aastaks (1950–1990), kuna Stalin teadis, et tegemist on satiiriga tema diktatuuri kohta. Peaaegu keelatud USA-s Kuuba kriisi ajal; Nabokovi „Lolita” Suurbritannias 1955–1959, kuna peeti kohatuks.
Seda rida võime jätkata, lisades siia Salman Rushdie „Saatana värsid”, isegi Dan Browni „Da Vinci koodi” või näiteks Rowlingi „Harry Potteri”, mis on keelatud mõnedes Suurbritannia kristlikes koolides.
Lastele on keelatud selliseid raamatuid, milles kirjeldatakse loomade julma kohtlemist või on nende teoste sisu peetud liiga tumedaks ja ähvardavaks ning hirmu tekitavaks. Keelatud raamatute kohta vt siit!
Kõige parem vaba ühiskonna kaitse on informeeritus. Inimesed peavad saama vabalt oma mõtteid, soove ning tundeid väljendada. Peab olema ka võimalik vabalt neid väljendatud mõtteid, soove ning tundeid lugeda, nende üle arutleda ja neist õppida. Me ei peaks end alahindama, sest kindlasti oskame ise otsustada, mis väärib lugemist ja meie tähelepanu ja mis mitte – see viimane lennaku prügikasti! Otsuse peame saama teha ise. Selleks aga peame oma silmaga nägema seda, mis meie meelest prügikasti viskamist väärib.
Viido Polikarpus
