Putini sõda Ukraina vastu oli kevadel majanduslikult murdumas – ja just siis kinkis Trumpi sõda talle naftatulu, millest ta unistadagi ei osanud. Nüüd, nädal enne riigiduuma valimisi, mil Moskva bensiinijärjekorrad ja nääklev võimuvertikaal on Putini nõrgemaks teinud kui kunagi varem, saab ta sama kingituse teist korda. Lääne mõttekojad on oma hinnangu andnud. Eesti jaoks on selles loos järeldusi, mida ei tasu edasi lükata.
Juba kevadel ütles Chathami Koja Venemaa-ekspert Keir Giles Londoni Times Radio saates „The Trump Report“ välja pealkirja, mis ütleb kõik: „Pole mingit märki, et Trump oleks mõistnud strateegilist viga, mis Ameerikat kohe tabab.“ Valgel Majal oli tema hinnangul Iraani sõja majandusliku järellaine ettevalmistamiseks jäänud väga vähe aega, kuid president ei paistnud probleemi mastaapi tajuvat. Sellest on möödas mitu kuud. Laine on kohal ja president kirjutab Truth Socialis endiselt suurtähtedega. Sama järelduseni on jõudnud rida lääne analüüsikeskusi, ja see sõda ulatub oma tagajärgedega Läänemere kallastele. Eestlased ei saa Ameerika vigu parandada, aga me saame mõelda, kuidas nende tagajärgi leevendada.
Trumpi sõda
Ameerika ja Iisrael ründasid Iraani veebruari lõpus. Trumpi administratsioon seadis sõja alguses viis auahnet eesmärki; kolmteist nädalat hiljem – sõjas, mis pidi kestma neli kuni kuus nädalat – polnud ühtki neist saavutatud.
Trump on sõja lõppenuks kuulutanud korduvalt: aprillis relvarahu, mis ei pidanud ja 14. juunil Islamabadi memorandum, mis andis läbirääkimisteks 60 päeva. Need said 17. augustil täis, ilma et läbirääkimised oleksid alanudki. Augustis valitses vaikus, mida Valge Maja nimetas võiduks ja Teheran ettevalmistuseks. 1. septembril algas kõik otsast: Ameerika lõi sadakonda Revolutsioonilise Kaardiväe sihtmärki ja kuulutas välja „tanker tankeri vastu“ poliitika. 8. septembril läks põhja viis tankerit; Iraan vastas kahekümne ballistilise raketiga. 198. päeval ei ole see sõda lõppenud, ta on lihtsalt žanrit vahetanud.
Trump nimetab toimuvat „väikeseks kõrvalepõikeks“ ja asepresident Vance selgitas, et tema „ei nimetaks seda sõjaks“, sest „aktiivset tulistamist ei toimu“. Samal ööl tulistati. Trumpi uusim tähtaeg on kõigist kõige ausam: sõda lõpeb „kohe pärast meie valimisi“. Iraanlased, kes on 3. novembri ilmselt samuti kalendrisse märkinud, ei kiirusta kuhugi – Revolutsioonilise Kaardiväe nõunik Naqdi ütles avalikult, et Iraan võib sõda venitada „järgmise presidendi ametiajani“. Sõda, mille ajakava määrab valimiskalender, mitte kindralstaap – sellist asja ei ole vana sõjaväelane varem näinud. Vietnamis vähemalt teeseldi, et otsused sünnivad lahingu kaarti jälgides.
Ajakiri Foreign Affairs nendib, et mure Iraani tuumaprogrammi, rakettide ja käsilasvõrgustiku pärast jäi lahendamata ning režiim, mida taheti kukutada, seisab püsti – Iraan väljus konfliktist räsituna, kuid strateegiliselt tugevamalt positsioonilt. See on prestiižika ajakirja hinnangul Trumpi mõlema ametiaja suurim välispoliitiline läbikukkumine. IAEA inspektorid on Iraanist välja saadetud ja agentuur suunas Iraani 10. septembril esimest korda kahe aastakümne jooksul ÜRO Julgeolekunõukogusse. Trump on „Pickaxe’i mäe“ nimelise maa-aluse rajatise pommitamisega ähvardanud viis korda ning CSIS-i satelliidianalüüs näitab, et ehitustegevus seal on elavam kui kunagi varem. Tuumaprogramm, mille Trump mullu „hävitatuks“ kuulutas, kaevab end mäe sisse ja hävitaja ähvardab. Trump ise ütles Fox Newsile: „Ma ei usu sõnasse „kahetsus“.“ Ta teeks kõike täpselt samamoodi. See on omamoodi lohutav – vähemalt ei pea keegi kartma, et järgmine sõda planeeritaks paremini.
Arve esitatakse Ameerika tarbijale
Kui Teheran haaras Hormuzi väina sisulise kontrolli alla ning kehtestas seal oma „teemaksu“ ja miiniväljad, kerkis toornafta hind üle saja dollari. Bensiin kallines Ameerikas kevadel üle poole; lennukikütuse hind viis pankrotti Spirit Airlines’i ja likvideeris 17 000 töökohta. Suvel muutus bensiin veidi odavamaks, sest Trump tühjendas strateegilist naftareservi: 415 miljonist barrelist on alles 285 miljonit. Reserv, mis loodi täpselt selleks päevaks, mil Hormuzi väin suletakse, on väina sulgemise ajal peaaegu ära kulutatud, ilma et väin oleks avatud.
Septembri tulevahetus tõi nafta tagasi märtsi tasemele: Brent 106 dollarit, diisel Ameerika tanklates rekordilised 6,06 dollarit galloni eest. Trump lohutab valijaid, et „natuke rohkem bensiini eest maksta“ on väärt hind selle eest, et „väga kuri riik“ ei saaks tuumarelva, ning sõjaaegsete hindade pärast „ei vabanda ta kunagi“. Valija arvutab teisiti: Reuters/Ipsose augustiküsitluses toetab sõda 31 ja presidenti 33 protsenti ameeriklastest. Ameerika valija ei loe Foreign Affairs’i, aga ta loeb tankla hinnasilti ja see silt on tänavuse valimiskampaania kõige kõnekam dokument.
Sõjapidamise enda arve on samuti peadpööritav. CSIS hindab, et sõjaeelsest 2330 Patrioti püüderaketist on kulutatud 65 protsenti. Ainuüksi 9. septembri rünnaku tõrjumiseks lasti 20 Iraani raketi vastu välja 30 Patrioti; iga neljamiljoniline lask kaitses Ameerika lennukiangaari Jordaanias, mitte Ämari oma. Pentagon on laskemoona puuduse lekete pärast pannud valedetektorisse viiskümmend ohvitseri – lahendus, mis ei tooda ühtegi raketti, aga selgitab vähemalt, kes tõtt rääkis. New York Times’i andmetel küsis Vance kindralitelt hinnangut Pentagonist mööda minnes ja kuulis, et varud on ammendatud ja Iraan valmis pikaks sõjaks; erahinnangud erinevad presidendi retoorikast „märkimisväärselt“, nagu ajaleht diplomaatiliselt sõnastab. Ameerika ladudes haigutav tühjus on otseselt NATO idatiiva mure, sest needsamad raketid peaksid vajaduse korral kaitsma ka Tallinna taevast.
Putini sõda
Iroonia on mürgine. 2026. aasta alguses hakkasid lääne sanktsioonid Venemaa vastu lõpuks toimima: G7 naftahinna lagi langetati 46 dollarile ja varilaevastiku vastu asuti otsustavamalt tegutsema. Veebruaris langesid Venemaa nafta eksporditulud 9,5 miljardi dollarini kuus – madalaimale tasemele pärast 2022. aastat. Putin näis olevat sunnitud tegema raskeid valikuid, võib-olla isegi järeleandmisi Ukraina rahukõnelustel. Aga just siis kinkis Trumpi sõda talle hiigelvõidu: aprilli alguses maksis Uralsi nafta 116 dollarit barrelist, peaaegu kaks korda rohkem kui Venemaa eelarvesse kirjutatud 59.
Pidusöök pole küll olnud nii kuninglik, kui Kreml lootis. Uralsi hind langes augustis tagasi 59 dollarile ja naftatulud kukkusid kuuga üle 60 protsendi. Ukraina droonid tabasid augustis Venemaa rafineerimistehaseid rekordilised 21 korda; naftariik keelas bensiini ekspordi ja hakkas kütust importima. Ukrainlased teevad seda tööd, mida Ameerika sanktsioonid oleksid pidanud tegema ja mille Ameerika sõda tegemata jättis.
Moskvas endas toimub midagi, mida aasta tagasi peeti mõeldamatuks: võimuvertikaal vaidleb valjusti. Arengukorporatsiooni VEB peaökonomist Andrei Klepatš julges öelda, et Venemaa on muutumas „mittesuveräänse majandusega“ riigiks, mis sõltub Pekingist rohkem, kui ta kunagi sõltus Euroopast. Kui hoiatus augustis avalikkuse ette jõudis, vallandati ta mõne päevaga. Diagnoos jäi paika, arst saadeti koju. Bensiinijärjekorrad ulatuvad Tšitast Voroneži. Levada keskuse andmetel on Putini reiting aastaga langenud 87 protsendilt 76-le, mis Venemaa oludes on vaikne maavärin. Endine Kremli kõrge ametnik kirjutas The Economistis anonüümselt, et ministrid ja kubernerid on Putini tegudest rääkides loobunud sõnast „meie“ ja ütlevad nüüd „tema“. Ukraina luure väidab, et kohe pärast duumavalimisi kavandab Putin uut mobilisatsiooni. Kreml nimetab seda „võltsuudiseks“, nagu ta nimetas uudist 2022. a septembris, enne 300 000 mehe relvade alla kutsumist.
Ja just sel hetkel – nädal enne valimisi, mil Putin vajab bensiini, raha ja head uudist rohkem kui kunagi varem – keeras septembri tulevahetus Pärsia lahel kraani uuesti lahti. Iga dollar, mille võrra Brent tõuseb, kui Ameerika uputab järjekordse Iraani tankeri, laekub Moskva eelarvesse, ilma et Putin peaks sõrmegi liigutama. Biškekis lubas Putin Iraani presidendile kaamerate ees „tarnida kaupu, mida te vajate“ – üks Trumpi vaenlane varustab teist vaenlast Trumpi tekitatud naftatuluga. Trumpi sõda päästis Putini majanduse hetkel, mil see oli murdumas ja päästab seda nüüd teist korda.
Liitlased teevad omad järeldused
Kolmas kahjude kategooria on kõige raskemini mõõdetav, kuid pikas plaanis kõige ohtlikum: usaldus. Kantsler Friedrich Merz ütles juba aprillis, et sellistes konfliktides „ei pea mitte ainult sisse minema, vaid ka välja tulema“. Trump vastas, et Merz „ei tea, millest ta räägib“ ja soovitas tal tegeleda Euroopa asjadega. Merz on sellest ajast peale tegelenudki Euroopa asjadega, mis ei ole ilmselt see, mida Washington silmas pidas.
Kõige kõnekamad on need liitlased, kelle kaitseks sõda väidetavalt peeti. Emiraatide presidendi nõunik Anwar Gargash nimetab konflikti „ettekavatsetud valiksõjaks“; Katari välisministeerium ütles, et „julgeolekualane iseseisvus on Pärsia lahe jaoks ainus tee edasi“. Saudi Araabia, Türgi ja Pakistan sõlmisid Mekas ühise kaitselepingu; Trump õnnitles neid Truth Social’is suurtähtedega („WOW!“), märkamata, et lääne diplomaadid loevad seda lepingut kui umbusaldusavaldust Washingtonile. Kui kroonprints Mohammed bin Salman palus 10. septembril lüüa huthisid, kes olid just sulgenud Bab al-Mandebi väina, sai ta eitava vastuse. Sõda, mis algas ühe väina pärast, on sulgenud kaks. 14. septembril kohtusid Pärsia lahe riikide välisministrid Iraani kolleegiga Omaanis – esimest korda pärast veebruari ja ilma ameeriklasteta.
Foreign Affairs võtab suundumuse kokku halastamatult: Ida-Aasiast Ladina-Ameerikani hakkavad valitsused pidama Ameerika-keskse julgeolekukorralduse alternatiive mitte luksuseks, vaid strateegiliseks vajaduseks. Eurooplasele on eriti kõnekas Financial Times’i teade, et Iraani sõjavägi on kaalunud rünnakuid Ameerika sihtmärkidele Bulgaarias ja Küprosel – NATO territooriumil. Sõda, mille kohta meile öeldi, et see ei ole Euroopa asi, koputab Euroopa uksele.
Mida peaks järeldama Eesti?
Ameerika laskemoon ja poliitiline kapital on üle poole aasta voolanud Pärsia lahte, mitte Euroopasse, ja Patrioti varud on kahe kolmandiku võrra tühjenenud. Kõrge naftahind täidab sõjakassat riigil, mis on meie kõige ohtlikum vaenlane – ja täidab seda täpselt hetkel, mil see riik oli nõrgem kui kunagi pärast 2022. aastat. Ukraina droonid pigistasid Kremli rahakraani kinni; Ameerika tankerisõda keerab selle lahti. Kõige ebamugavam: on see, et liitlane, kes alustab sõda ilma plaanita, kuulutab võitu ilma tulemusteta ja jätab arve maksmata, õpetab kõiki oma liitlasi lootma eelkõige iseendale. Tasub meenutada, NATO viies artikkel ei ole leping, mille kehtivust saab ette kontrollida. Kui Iraani rakett tabab Bulgaariat, saame teada, mida see artikkel praeguse Valge Maja jaoks väärt on – ja mitte meie valitud ajal.
See ei ole üleskutse Ameerikast lahti ütlema; see oleks väikeriigile enesetapp. See on üleskutse võtta Euroopa kaitsevõimet, laskemoonatootmist ja viit protsenti sisemajanduse kogutoodangust surmtõsiselt, sest keegi teine seda meie eest ei tee. Kui juba viis protsenti kulutatakse, tasuks eelkõige veenduda, et laskemoon jõuab ladudesse, mitte ainult arvetele.
Vana sõjaväelase kogemus ütleb, et kõige ohtlikum ülemus ei ole see, kes teeb vea – vigu teevad kõik, peale minu, muidugi –, vaid see, kes ei suuda oma viga tunnistada ja parandada.
Kaks sõda seisavad kaotuse serval ja kummalgi pool ookeani istub mees, kes seda ei tunnista. Erinevus on selles, kuidas ühiskond tema ümber sellele reageerib. Lääne avalik arutelu töötab: eksperdid, vaba ajakirjandus ja mõttekojad ütlevad presidendile näkku, et kuningas on alasti – ja seda saab teha aknast alla kukkumata. Moskvas maksab sama lause peaökonomistile ametikoha ja The Economistis kirjutatakse ainult anonüümselt. See on lohutav tõde. Lohutamatu on see, et alasti kuningas ei paista sellest hoolivat.
Meie asi on hoolida ise: ehitada kaitset, toota laskemoona, toetada Ukrainat ja mitte hetkekski uskuda, et suure liitlase vihmavari avaneb automaatselt. Vihmavarjud, nagu Iraani sõda näitas, kipuvad avanema alles pärast seda, kui vihm on juba kohal – ja sedagi ainult siis, kui see omaniku valimiskalendrisse sobib.
