Ega sel sõnal endal miskit viga ei ole, aga kui ta kord on välja üteldud vai paprile pandud, siis ta jusku ootab, et lugu edesi läheks, sest agaga ei saa ju kudagi juttu lõpetada. No ja siis juhtubki, et jutu peramine pool vaidleb esimese poolele vasta. Ja tulebki välja, et igal kindlal asjal on oma kõhklev ja kahtlev aga taga.
Vanal inimesel on aega palju ja sellepärast on peris ea, et sel Eesti Elul ikke veel elu sehes on. Ega ma selles ainult ei kirjuta, ma ikke loen kah. Kirjutamiseks on minu jauks ainult üks kitsas nurgake, aga lugemist lehekülgede kaupa, akka peale kust tahad. Just nigu see lühike sõna, võid tagurpidi kah lugeda. Mina arilikult nii loengi. Kaen kõigepealt surmakuulutused läbi. Kui oma nime ei leia, siis tean, et asi pole veel kõige ullem, ja loen edesi.
Ingedepäeva paiku juhtusin lugema, kuda üks kirikuõpetaja manitses andeks andma. Tegi kenasti selgeks, et kui tunned, et keski on sulle unnrehti teind, siis ära akka kättemaksu auduma, vaid anna andeks. Kohe on südamel kergem, kui kurjusekoorem ingest kadund. Sinul akkab parem, temal akkab parem ja kogu ilm on jusku parem. See kõik oli nii ilusti üteldud, et ma soovitasin Katal kah lugeda.
Kata luges ja lausus, et kas sa vanamees aru ei saa, et see jutt käib sinu kohta. Ära pea vimma selle inimese peale, kes linna peal lõksutas, et kõik peale su enda teavad, et sa oled ammu surnd. Kuulutust sa lehest ei leia, sest pole leinajaid. Mis sa põrnitsed, anna ometi andeks, egas rumal jutt sul tükki küllest võta.
Akkasin mõtlema ja esiotsa olin Kata jutuga kah peri. Aga siis tuli see kolme tähega aga ja küsis, et kuda sa annad andeks sellele, kes ei taha andeks saada. Ootab oopis, et sina palud andeks, et elus oled ja tema sõnad valeks tunnistad. No seda ma küll ei tee ja seda ei soovita vist isegi õpetaja. Nii et üks veike tükk on mul siiski küllest läind. Nigu kargud oleks ära võetud ja võtja naerab, et katsu nüid longata. Et ingel kergem oleks, teen komprumissi ja lõpetan oma tänase loo nisukese lausega: anna andeks, aga mina ei saa andeks anda.
