Anneli kõneleb konverentsi toimumiskohast Lvivist kui imeilusast ja mitmekülgse arhitektuuriga linnast Lääne-Ukrainas, mida on ka Ukraina Pariisiks nimetatud, kunagi toodi sinna arhitekte Viinist. Konverents ise toimus hotellis, ent oli võimalus külastada ka kuulsaid ülikoolihooneid, kus olevat 20. saj. erinevate teadlaste poolt leiutatud terminid ‘genotsiid’ ja ‘crimes against humanity’, mille tõi välja kongressi aukülaline, inimõiguste alal tegutsev advokaat Philippe Sands.
Ukraina oli sellise ürituse pidamiseks just sobiv koht, kuna seal on viimastel aastatel olnud raske olukord ning ka kirjandus ja ajakirjandus on kannatanud; konverents kandis pealkirja „Reclaiming Truth in Times of Propaganda“ ja analüüsitavad teemad tõid välja mitmeid olukordi, kuidas mõnes riigis vaba eneseväljendus on ohtu sattunud ning seetõttu kirjanikke-ajakirjanikke vangi pandud. Anneli märgib ka, et sel talvel käisid enam kui 20 PENi liiget Istanbulis ja seisid vangla ees, kus viibis vangistatud kirjanikke ja ajakirjanikke.
Räägiti mitmete riikide olukorrast, näiteks Venemaa, Ukraina, Mehhiko jmt., toodi näiteid vangistatud loomeinimestest ja kõneldi nende saatustest. Näiteks kuulsid nad Hiina inimõiguste aktivisti Liu Xiaobo kohta, kes oli aastaid vangis ja suri. Tühjad toolid eri aegadel sümboliseerisid konverentsil erinevaid kirjanikke. Päeva jooksul hääletati konverentsil mitmete resolutsioonide poolt, näiteks millega nõuti vabadust vangistatud kirjanikele või ajakirjanikele.
Õhtuti toimusid muusika-, luule- jmt. programmid, Anneli tõstab esile Valgevene luuleettekannet ning ühel õhtul Ukraina muusikaprogrammi raames näidatud filmi dissidentidest ja vabadusvõitlejatest 1960-ndatel aastatel, mis lubas tal tõmmata mitmeid paralleele ka tolleaegse Eestiga. Olles konverentsil kui kanadalane, tundis ta end siiski väga palju Eesti-kanadalasena — kui kirjeldati olukorda mõnel maal, tuletas see talle meelde, mida eestlased on läbi elanud; inimõiguste eest võitlemine on ju väga lähedane eestlastele, samuti kirjanduslik eneseväljendus. Ta meenutab aastat 1978, mil esmakordselt Eestit, oma vanemate kodumaad külastas, saades teada, kui oluline oli eestlaste jaoks näiteks tollal keelatud (pagulas)kirjandus.
Anneli käis ka naiskirjanike kohtumisel, kus esitati manifest, mis rõhutas hariduse olulisust, samuti naiskirjanike kaitsmise tähtsust, aidates seda manifesti ka toimetada.
Kätlin Kaldmaa, Eesti PENi president ja PEN Internationali peasekretär kirjeldas ettekandes oma viimase aasta tegevust, muuhulgas PENi tööga seoses tehtud reise.
Anneli Andre-Barrett on olnud PENi liige ja toetaja üle 10 aasta, aktiivsem viimased paar aastat, aidates ka materjale valmistada ning autoreid koolitustele saata. Olles seal konverentsil, sai ta aru, kui suur on solidaarsus eri rahvaste ja delegaatide vahel; tekkis tunne, et oled osa organisatsioonist ning võitled ka asjade eest, mille eest eestlased on võidelnud.
Ta räägib ühe konverentsil kuuldud südamliku loo (enamus lugusid olid tema sõnul masendavad!), et ühel maal oli vangimajas üks vang, kes sai kogu aeg teda toetavaid kirju — nii palju, et see osutus vanglas juba häirivaks, ja leiti, et tegemist on ilmselt VIP-iga (Very Important PRISONER) ja lasti ta vanglast lahti! Eks see väike lugugi näitab, et isegi kui ei pruugi olla lootust, on ikka väärt saata neid kirju, avaldada toetust ja olla kontaktis.
Kirjanik Urve Tamberg leiab konverentsist rääkides samuti, et kui me kanadalastena oleme harjunud sõnavabadusega, pole see eestlaste jaoks alati loomulik olnud. Eesti-kanadalasena ta leiab, et on väga oluline, et inimesed saaksid aru selle organisatsiooni tegevusest — PENil on olemas veebileht, mille kaudu saab nii annetusi teha kui ka vabatahtlikku panust anda — selle nimel, et sõnavabadus ei satuks kunagi ohtu.
Kaire Tenuda, Toronto
