Väikeettevõtted sõltuvad samuti postijaani tulekust. Ei nad ole nagu hiidpangad või megamobiiltelefonifirmad, internetivarustajad. Arveid saadetakse postiga, tasu oodatakse postiga.
Ja kuidas on näiteks väikeste ajalehtedega? Eesti Elugi saavad, mõningate eranditega, pea kõik tellijad posti teel. Ka Eesti Elu arvete tasumiseks kasutatakse palju Canada Posti.
Postiamet teenib sissetulekut nö rämpspostiga – kuulutajatele on see kõige odavam viis laia turgu teavitada. Teadagi on mõjuvaim viis mitte ekraanilt, suurelt või väikeselt, lugeda firmade pakkumistest, vaid paberilt, mida saab tarvidusel alles hoida. Ekraanilt, seega ka pahatihti mälust, kaob kõik kiiresti.
Monopol on teatanud mitmest muudatusest. Näiteks paljudes kohtades ei tooda enam kirju, arveid koju. Mine ise järele. Sellega loodetakse personalikulusid vähendada. Muidugi on see üheks peamiseks ajendiks ametiühingu streigiähvarduse taga.
Ent muutuvas maailmas ei saa keegi arvata, et töökoht on eluks ajaks garanteeritud. Ametiühingulased aga arvavad nii ja kui asjad pole neile meelt mööda, siis kasutavad streigiähvardust. Monopolis ei tohiks see olla võimalik. Politseinikud näiteks ei tohi streikida – kuigi neil on võimalus muidu oma tuska demonstreerida näiteks parkimistrahve mittekirjutades. Miks siis need töölised, kelle amet ju eriti keeruline ei ole, aga ühiskonnas väga vajalik, tohivad?
Ning oleks, et nad kohustusi tasemel täidaks. Mitmel korral on meie postkasti kukkunud kellegi teise tellitud Eesti Elu. Tellija ka Don Millsis ja leht saab tavaliselt viisakusest õigesse majja viidud, pole ju ometi mingi koormus. Siis naabertänaval elava pere posti oleme saanud. Majanumber õige, esimesed kaks tähte tänavanimes samad, aga siiski vales postkastis. Jällegi, viisakus viib jalutuskäiguni. Aga ei teagi, kas nemad on meie posti saanud ja seda õigesse kohta toimetanud.
On hullemaid näiteid. Kõrvalnaaber sai pikemat aega meie posti, oma aga ei tulnud. Kuidas saab kahte numbrit sassi ajada? Pärast pikemat telefonijanti sai asjad jutti – miks postiamet telefoni ei vasta või laseb kaua oodata, on mõistatus. Ja meile oli hiljuti suur üllatus, kui naaber tõi järjekordse kimbu ümbrikke, mille hulgas kaks krediitkaarti! Valedes kätes oleks see võinud palju pahandust teha, õnneks on naabriga väga hea suhe.
Tüliõunaks sel korral on pensionid. Postiamet on pakkunud uue lepingu, milles on nõue, et uued – nota bene, mitte staažiga veteranid, kes majanumbrid siiski sassi ajavad, – töölised meldiks uude pensioniplaani. Praegustel on vanades lepingutes magus pension garanteeritud. Canadian Union of Postal Workers aga tõukab selle tagasi, samas ka palgatõusu nõudes. Muide, kaks teist ametiühingut, kes on seotud postiametiga, on selle pensioni muutmisega nõustunud. Aga CUPW oinad ei saa maailmapildist aru. Postiamet teatas avalikus esildises, et selle ametiühingu nõudmised lisaks vähemalt miljardit dollarit nende kuludele järgmise kolme aasta jooksul. Mis omakorda viib postmarkide hinna tõstmiseni, viimane mäletavasti oli enam kui 60%. Päris maailmas ei julgeks keegi säärast hinnatõusu, isegi kinnisele turule, esitada. Kujutage vastukaja!
Värskelt on meeles ametiühingu 2011. a aktsioon, mis kestis 10 päeva, roteeruvate streikidega ja siis vastas Canada Post tööliste väljalukustamisega. Vaid Ottawa sai asjast jagu, seaduslikult nõudes monopolitöölisi tagasi tööle.
Säärane ülbus. Kas väikesel ettevõtjal on pension? Ta töölistel? Ajalehetoimetajal? Jubagi rasvase pirukaga inimesed tahavad veelgi lõuga mõnuga pühkida. Ja lihtinimesel pole mingit muud varianti, kui loota, et ehk mõistus pähe tuleb. Karta on, et lähipäevadel saame teada, et vähemalt CUPW-l mitte. Ning see on väga vale, arvestades nende jubagi häid töötingimusi, hüviseid ja palka.
Tõnu Naelapea
