Memuaar „Open Heart, Open Mind” (avatud süda, avatud vaim) ilmus mullu ja pakkus vähemalt sellele lugejale palju uut tausta. Olid teada ta saavutused – aga mitte see, millest sportlane pidi läbi võitlema. Ta pereelu ei olnud noorena lihtne. Vanemad läksid lahku, õel olid vaimsed häired. Ka Claral eneselgi, aga sellest allpool.
Üllatab, et tippsportlane tunnistab ausalt ja avameelselt, et teismelisena suitsetas ta enam kui paki päevas, pruukis liigselt – ja liigtihti – alkoholi, ning eksperimenteeris mitme narkootikumiga. Ta ei kujutanud ette mingit sportlase, veel vähem maailmatasemel tulevikku.
Kuid mingi lüliti käivitas tahte enesest midagi paremat luua. Alustas siis kiiruisutamisega ja leidis, et see on konti mööda. Tahe olla teistest parim algaastatel, kui veel tehnika ei olnud selge, suunas ta aga hoopis jalgratta sadulasse, kus, nagu mainitud, saavutas ta oma esimesed poodiumitulemused. Siiski, uisutamine kutsus, ja pärast Atlanta mänge otsustas Hughes taas hoopis teise lähenemise kasuks, treenides jääl pikki tunde, jõudes Kanada paremiku hulka. Inspiratsiooniks legendaarne Gaetan Boucher. Need olid, muide, ka Kanada hiilgeaastad selles spordis, domineeriti MMidel ja muudel rahvusvahelistel võistlustel.
Aga mälestusteos ei põhine ainult spordisaavutustel. Nimelt pärast Atlanta mänge taipas Hughes, et ta põeb tõsist depressiooni. Perekonnas oli, eriti õega arvestades, piisavalt selliseid muresid vaimse tervisega tegeledes. Hughes suutis trenniga ennast kokku võtta, aga pärast Vancouveri 2012 mänge – tervenisti 16 aastat pärast ta esimest olümpiaadi, kujutage ette, nii kaua olla tipus – otsustas Hughes oma sportlase tahtejõu suunata vaimse tervise murede lahendamise suunas. Ladinakeelne kuulus ütelus, terve vaim terves kehas (mens sana in corpore sano), kinnitab seda, et inimkond on kaua, kaua olnud teadlik, kuidas vaimne tervis käib käsikäes füüsilisega.
Hughes on olnud nüüd mitu aastat Belli firma nö „nägu” ehk ametlik esindaja hiidfirma iga-aastase vaimse tervise päeva ja rahakogumise aktsiooni toetamisel. Ja peab ütlema, et punapea Clara sobib hiilgavalt sellesse rolli. Tema naeratus on nakkav. Ja mis kõige tähtsam: see on siiras. Teda saab tõsiselt võtta. Hughes juba ise tahtis teha, mis ta võimetes, et avalikustada, kuivõrd levinud on psühholoogilised häired, hälbed ja haigused. Ning et see pole erand. Statistika järgi üks neljast inimesest on kunagi vähemalt mingil määral kannatanud kas ärevuse, ängistuse või depressiooni all; tõsisemad haigused nagu skisofreenia ja bipolaarsus õnneks mõjutavad vähem inimesi. Kuid neid sümptome osatakse peita, ja pahatihti uimastite, arstirohtude abil või pudelist julgust võttes maha surudagi. Tihti ei tea isegi lähedased, omaksed, et need probleemid eksisteerivad.
Hughes'i autobiograafilise teose väärtus ongi just selles, et diagnoos ei tähenda funktsioneeriva elu lõppu. Et on olemas lahendusi, lähenemine ühiskondlikul tasandil, aru saades, et lootus on oluline. Tuleb Clara Hughes'ilt eeskuju võtta, vähemalt tema raamatut lugeda, et aru saada, missugused katsumused ja ponnistused mitmeidki inimesi elus painavad.
Oleksiaki saavutuste üle võib kogu riik uhke olla, oodates kindlasti tulevikus veel võite. Kuid Hughes on võitnud mitte ainult – korrates, olles ainsana kogu maailma spordi ajaloos mitmekordne medalist talvel ja suvel – jalgrattasadulas ja uiskudel, aga kõige tähtsamal võitlustandril. Elutandril. Rio mängude lõppedes saab olla uhke paljude saavutuste üle, aga vähemalt siinkirjutajale on ajalooliselt olümpiaadide suurimaks eeskujuks Kanadas Clara Hughes. Noortele eriti, kes võitlevad elu keeruliste väljakutsetega, peaks tema memuaar olema sundlugemine.
Tõnu Naelapea
