Teise ilmasõja järgne immigratsioon tähendas sadadele tuhandetele, nüüdseks miljonitele, uue keele õppimist. Kas neid alati respekteeriti, aga püüe toime tulla täiskasvanuna ei olnud ületamatu. Jah, aktsent jäi, aga kui just noorest peast ei olnud keeleõppimise eelist, on see vist valdavale enamusele realiteediks. Nüüd selles kirevas vatitekis, mis on Kanada, ei pane keegi aktsenti ega imelikku nime tähele. Mis on nii nagu peaks.
Neid ridu ajendas selle nädala uudis, et peaminister Justin Trudeau, kes peaaegu et paaniliselt üritab oma reputatsiooni päästa pärast Aga Khani afääri ning selleks asus avalikel foorumitel esinema, väidetavalt kuna ta ikka kuulab oma valijaid, on taas ämbrisse astunud. Nimelt Sherbrooke’is, Québecis, vastas ta ingliskeelsele küsimusele prantsuse keeles. Muide, arvestage sellega, et Québecis on arvukalt neid, tänu Cartieri ettenägelikusele, kes vaid vigaselt suhtlevad teises ametlikus keeles. Neil on oma ajakirjandus, televisioon, kirikuteenistused, kõik vajalik olemas, nii et miks pingutada.
Ajad pole enam sellised kui Québecis, vahetult pärast nö vaikset revolutsiooni, mis viis separatismini, kui pidi tõesti oskama mõlemas keeles suhelda. Vales keeles teejuhiste või kauba küsimine tähendas, jah, vaikust – kuni õige keele peale sai üle mindud. Siis ei pandud eriti, kordan eriti, aktsenti pahaks, kuid suhtumine oli vahest mitte kõige sõbralikum.
Kuid peaminister poleks ju saanud vastata, kui ta poleks küsimusest aru saanud. On ju Québecis ka neid, kes on kodus esmalt inglise keeles, siis provintsi lingua francas. Ja on ju ometi siin riigis kaks ametlikku keelt. Kas Trudeau meelega eitas seda või unustas rambipalavikus (vaevalt, kuna siin riigis pole vist enne olnud sellist meediat armastavat valitsusjuhti), siis teises keeles vastamine riivas originaalset küsijat. Mine tea, kas too vastusest täielikult aru saigi – ja huvitavalt tegeles küsimus sellega, kuidas inglise keelt rääkijad saavad juurdepääsu nüüd vajalikult luubi all olevatele riiklikele vaimse tervise programmidele. Õnneks 50 Québeci ingliskeelset organisatsiooni esindav grupp pani tähele, küsis kirjalikult peaministrilt, miks ta nii tegi.
Trudeau tunnistas esmaspäeval, et eksis. Ja ta vabandus on vastu võetud. Siiski, see oli avalik foorum ja ta kõrvad ei saanud ometi eksida. Poliitiku mea culpa on kerge anda, kuna unustatakse tänapäeval selliseid asju kiiresti.—- Kuid tuletaks meelde, et valijal on pikk mälu. Eriti, kui on pidanud naaberprovintsis – kus inimesed nagu enamik siin riigis, on meeldivad, tolerantsed ja heasüdamlikud – keeleküsimusi alla neelama. Keelt mitte, selleta hakkama ei saa.
Usun, et vanemad lugejad mäletavad sõjajärgseid aastaid ja vajadust aru saada ning olla arusaadav. Nende lapsed kooliaias emaga eesti keeles suheldes said ka omi reaktsioone. Vahel päris teravasti. Kunagi vaatas üks selline koolisemule otsa ja küsis: mis aktsent? Olen ju siin sündinud. Aga vaat, hea kõrv tabab nüansse.
Oleks et riigi peaminister teaks neid peenemaid nüansse. Et mis tähendab olla kõikide Vahtralehemaa kodanike valitsusejuht ja kuidas ta vist ise sellist asja, opositsioonis muidugi, kus ametlikke keele õigusi ei respekteeritud, ei unustaks. Aga ehk oli tähtsam paremat profiili kaameratele esitada, kui mõtelda sellele, et neil tsirkuseks kujunevail avalikel sõnavõttudel – town hall meeting, vabandust, réunion de la mairie, – mis on ainult loodud tema maine päästmiseks, pole ta ainus esineja, kellel on mured.
Tõnu Naelapea, Toronto
