Ajal, kui raportit koostati, arutati, sain sellest enne avalikustamist teada. Õieti, mitte avalikustamist, kuna siseraportina ei olnud põhjalik analüüs avalikustatud. Kuid meie perest kuulis ja osales raporti koostamisel, juunis 2016 Metrolinxi palgalehelolev. Ning tean selle tõttu rohkem kui ehk isegi ajalehereporterid.
Kirby jaam on kõige silmatorkavaim näide liberaalide korrumpeerunud lähenemisest. Del Duca transpordiministrina on Metrolinxi agentuuri eest vastutav, selle poliitiline ülem. Raport juhtis tähelepanu sellele, et uus jaam, mille ehitamine on ette nähtud $125,7 miljoni suuruse eelarvega, hoopis vähendaks sõitjate arvu. Ning asuks, vaatamata Del Duca soovile näiliselt oma piirkonna valijatele olla vastutulelik, kohas, mis ei meelitaks reisijaid. Teisisõnu, pole vajalik. Raporti järgi suureneks järgnevalt autodega töölesõitjate arv, lisades Suur-Toronto ummikute muredele. Ent ilmselt tuli agentuuri ladvik oma tööliste pingutusi, kohusetundlikute uuringute tulemusi eirates, poliitiliselt oma ülemusele vastu. Kui mitte pugemine, siis ehk tagurpidi onupojapoliitika, st tahtmine bossile meeldida, tema poliitiliste huvidega arvestada.
Sama kehtib ka linnapea Tory Smart Tracki plaanile, mis sugugi pole kõikide transpordiplaneerijate poolt heaks kiidetud. Mäletavasti valiti Tory just selle alusel Kanada suurema linna tuleviku suunda juhtima. Ning ühistransport on majutuse kõrval peamine mure linnas, mis aina kasvab, aga infrastruktuuri uuendamise, laiendamise üle jageletakse raekojas enese, mitte kodaniku huvides. Ei tea, mitu positiivset projekti juba 1990. aastatest saadik on tühistatud, isegi kui provintsilt on leitud majanduslikku toetust. Ainult linnanõunikud ei jõua ühisele arvamusele.
Aga paraku on see vaid suure linna killustus. Palju hullem on, kuidas provintsi valitsev eliit eitab realiteete. Skandaal järgneb skandaalile, raha aina lendab aknast välja. Müüakse näiteks valijalt küsimata maksumaksjale kuuluvat elektrisüsteemi, mis on alati monopolina taganud kindlat sissetulekut. Või visatakse tervishoiusüsteemi e-maailma tuues miljardeid tuulde.
Toronto Star sai eespool nimetatud raportist lõhna ninna ja pühapäeval ilmus pikem analüüs sellest. Detailideni võiks minna, aga milleks, kui juba teada põhifakte, mis ülal esitatud. Riiklik agentuur arvas üheti, poliitilise surve tõttu otsustati aga teisiti, ei kellegi muu kui poliitiku enese kasuks.
Nagu konservatiivide transpordi kriitik Michael Harris (mitte segada endise peaministriga, kes tegi palju paha eelarveid tasakaalustada soovides paljusid olulisi programme kärpides, sh ka ühistranspordile suunatud rahalist toetust) Starile lausus, olid selgelt poliitilised kaalutlused peateguriks, et Kirby jaam jäi sõelale. 120(!)-st võimalikust uuest GO jaamast, mida Lõuna-Ontario linnad Metrolinxile esitasid, soovina jäid 17 neist haritud planeerijate kaaluda, nö finalistidena. Neist kümme kiideti heaks, seitse mitte, aga miskipärast jäid ikka ülalnimetatud poliitikute huvidega seotud kaks neist uude ehitusplaani.
Metrolinx on teadagi bürokraatia, Ontario suurimaid. Kuid seal palgalehel olevad liiguvad nagu pöördväravast läbi. Rahulolematus tulevikuplaneerijate hulgas olevat paljudele teada. Isegi agentuuri president Bruce McCuaig otsustas hiljuti, et kui ta liberaalide valitsuse ajal seitsme aasta kestel, suuremat ei suutnud saavutada, siis oli aeg tagasi astuda, uut väljakutset otsida.
See ei tähenda, et Metrolinx on halb organisatsioon. Ta on vajalik. Aga poliitikute sekkumine otsustesse – enese huvides, mis on väär – viib tundeni, otsuseni pahatihti mõnele, et aeg on mujale vaadata. Ja Metrolinxi töötajad lähevad mujale, otsitakse uuesti ja tants ümber rongiaurukatla kestab edasi. Kas tõesti peab maksumaksja sellist alatust vaikselt pealt vaatama?
Tõnu Naelapea, Toronto