Nii on mõtlev ja heatahtlik inimkond kaua teinud. Mitte suuremeelsusest, aga põhiväärtuse tõttu, mis hiljuti on kogukonnas eriti vajaka. Ligimesearmastus. Peab ka küsima tänapäeval, kas ilmalikumate suunitlustega heategevad asutused teevadki kõike, mida nad peaksid. Või otsekohesemalt – kas annetajate rahad lähevad õigesse kohta. Teadmine, et saab tulumakse pisikese summa võrra vähendava kviitungi, pole ju eesmärgiks.
Tõele otsa vaadates peab aru saama, et iga institutsiooni, asutuse tegevus sõltub aatelisest ning edukast majandamisest ja juhtimisest. Tänapäeval ei ole meil ju Ema Teresasid, arvuliselt nunnasid, kes seda tasuta teeks. On, aga vähe. Salvation Army aatelised töölised saavad palka, kuid vaid piskut. Kunagi rääkisin ühe SA majoriga, jutule sain nende iga-aastasel jõulukontserdil, mille tulu läks vaestele pühade rõõmsamaks tegemiseks. Too major ei kurtnud madala palga üle, leides, et Jumala käske täites saavutab ta mitte ainult maises elus rahu, aga ka teadmise, et kord Kõigevägema palge ette astumine on talle samuti rõõmuks.
Meie Peetri kirik on tänu Päästearmeega pühamu jagamisele suutnud lühikeseks ajaks edasi lükata vältimatut demograafilist realiteeti. Kui kellelgi on huvi, soovitaks kord ka enne sealsete eestlaste jumalateenistust osaleda päästearmeelastega nende omal, saada aru, kuidas nende aated ja põhimõtted on tänapäeval eriti vajalikud.
Igal inimesel on olemas võime halastust kellegi vastu tunda. Kristlastel on oma veendumused, mida kõik kahjuks ei jaga. Siis on aga olemas kõiksugu teisi heategevaid asutusi; ka väidetavalt õilsate eesmärkidega. Näiteks vähkhaiguste, kõikide erinevate selliste tervist rikkuvate, isegi elulõpetavate liikide vastu võitlejad, ravi otsides. Haiglad, mis ei saa piisavalt riigirahadest toetust – paluvad kogukonnalt. Mõnele asutusele on raske juba põhimõtteliselt annetada, kuna nende juhtkujude palgad on hirmsuured. Tihti enam kui pool miljon dollarit aastas, enam kui kaks korda rohkem kui riigi peaministril, kolm korda rohkem kui valitd rahvaesindajatel. Kes jubagi kõrge sissetulekuga. See ei ole kooskõlas heategevusega, et annetajate taskust nii palju läheb administraatoritele, teises mõistes paberisorteerijatele, bürokraatidele.
Mis viib praegu tähelepanu keskpunktisoleva WE Charity’ni. Noored Kielburgeri vennad kütkestasid teismelistena kanadalasi, soovides kõikidele lastele, vaatamata elukohale head tulevikku. Ise heal järjel perekonnas üles kasvanud Richmond Hilli jõukas linnaosas, polnud nad eales millestki puudust tundnud. Ei toidust, peavarjust, rõivastest, leludest, arvutitest ega muidugi haridusest. Meeldiv ja värskendav oli siis see lähenemine.
Kuid kuidas kasvas sellest, olgem ausad, süütust idealismist tõeline impeerium? Ikka suunatud noortele võimaluste andmisele, ent kogutud on mitte miljoneid, vaid sadu miljoneid. Samas ka kõikidele, kes täitsid seal rolle, enam kui tasemel palka makstes. Annetustest laekunud. Kui kirikus annetus antakse selleks, et Jumala sõna saaks kuulda haritud õpetajalt, tagada pühamu olemasolu, on asi märksa lihtsam. Kuidas aga õigustada tohutult ühes linnajaos kinnisvara ostmist? Isegi kui WE’l on olemas haruosakond (ME), mille tegevus on vaid kasumihankeks, see tähendab ka makse makstes. Kummagi – heategeva ega teeniva asutuse sissetulekuid pole veel rahuldavalt ära toodud.
Kuid seda paljastas osaliselt uurivajakirjanik Brian Lilley Toronto Sun’is möödunud reedel. Sun julgeb trükki tuua seda, mida mõned lehed eales ei avalikustaks. Lilley andmetel on raekojast vaid kilomeeter itta, Queen Street East’il WE Asset Holding firmal (haruosa heategevast organisatsioonist) tervenisti 9 kinnistut. Lähedal oleval Berkeley tänaval koguni kolm. Koguväärtus on neil hoonetel enam kui $60 miljonit. Ning Kielburgerid on otsustanud Kanada operatsioone lõpetada, likvideerida siinsed kinnistud. Keskenduda USAle. Kus on neil lahkeid sõpru laialt. Lilley järgi viimase kümndendi jooksul on sealt laekunud enam kui US$ 480 miljonit WE kassasse. Annetajad rikkad suurfirmad nagu Unilever, Microsoft (neilt mullu saadi $10 miljonit) Walgreens, alul apteekidekett, nüüd megaäriettevõte, andis enam kui $ 8 miljonit. Heategevuse ja reklaami nimel, muidugi. Kuid kuhu miljonid sentidena jõudsid? Ei tea keegi täpselt.
Nagu küünikud teavad, kui octopusil on kaheksa jäset siis suurettevõtetel on neid jäsemeid enamgi. Ning seda selleks, mitte, et parem käsi saaks vasaku teadmatuses tegutseda. Oh ei. Saladuskate on nii teiste osaliste kui riigiametite ees. Meelega on nii seatud.
Ei saa põhjendamatult süüdistada Kielburge rahade suunamises muuks kui ettenähtud otstarbeks. Ent kui näiteks United Way nime tunnevad vist kõik, miks oli WE Charity nii võõras üldsusele kuni poliitilise skandaalini? Mille käigus paljastati peaministri perekonna ja ta majandusministri seotus sellega. Kurdetakse, et nii suunatakse tähelepanu olulisest pandeemiavastasest võitlusest eemale. Aga ehk see oligi eesmärgiks – et poliitikud saaks edasi oma salajasi eesmärke teostada? Nii arvavad mõned, aga terake tõtt on ses ju olemas. Ebameeldiv üheti-teisiti. Nii poliitikutele kui annetajatale.
Lilley on skandaali algpäevadest saadik uurinud WE’d, mida ta nimetab Kielburger Inc.’iks. Nii sugereerides, et nime järgi heategev asutus on hoopis majanduslik, st sissetuleku huvides ehitatud ettevõtte. Rahade suundade avalikustamine Kielburgerite poolt oleks aus ja õige samm. Craig Kielburgeri isiklik varandus on $9 miljonit. See on juba oluline küsimärk. Kuidas ta nii jõukaks sai? Eriti, kuna ta elutöö on heategevuslik, koolist peale? WE skandaali tõttu peaks looma komisjoni, mis paneks paika selgemad ja kindlamad reeglid, mille järgi peaks sellised udused ettevõtted tegutsema. Kõikide huvides.
Tõnu Naelapea, Toronto