Subscribe Menu

Kanada päevik – Kes kaitseb kaitsjaid?


Tänu plahvatuslikule sotsiaalmeedia sõltuvusele kannatavad meie kogukonnas üllatavalt palju just need, kelle maine on usaldusele ehitatud. Nende hulka kuulub politsei. Politsei on üks mitmest ühiskonna loodud vajalikust organisatsioonist. Ideaalselt poleks vaja korrapidajaid. Inimene ise peaks mõistma, et vargus, agressioon, viha valamine teistele, mõrv, on vale. Kuna keegi meist pole perfektse iseloomuga, on heaoluriigis tarvis moraalset koodeksit, reeglite kogu. Teisisõnu, seaduseid.

Ning seadusest kinnipidamist tagab usaldusväärne politsei. Mitte nagu totalitaarriigis, kus miilitsat kardetakse. Demokraatias on, nagu kooliski õpetatakse, kordnik kodaniku sõber.

Teadagi on ka politseinike hulgas neid, kes inimestena eksivad. Teatavasti psühholoogide järgi on halva võmmi ja hea suli vaimne vahe väike. Kuid üldistades: kriminaal kuulab kuradit, kes ta õlal istub, ässitab kurja tegema; kordnik aga tõrjub sellised mõtted eemale.

Paraku tänapäeval, kus avalikus kohas puudub täielikult anonüümsuse-, privaatsusegarantii tänu nutitelefonidele, on iga ühiskonna palgal olija käitumine luubi all. Suur-Torontos on viimasel nädalal lahvatanud tühjast tüli. Tänaval toimunud arest filmiti pealtvaataja poolt, nutitelefon võimaldab kohest video säilitamist ja jagamist. Politseinikud, kes pidid maadlema arestist hoiduva indiviidiga, kes oli juba kodutute varjendi töölistele kallale tunginud, tuues kordnikud kohale, keelasid filmimist. Vanad seadused, sätestatud enne ajastut, kus igal lollil on taskus kaamera, ei keela sellist tegevust, peaasi et pealtvaataja politseitöösse ennast ei sega. Nii ta oli, aga politseinikud soovisid, et isehakanud ühiskonnapahede jäädvustaja lõpetaks filmimise. Arusaadav reaktsioon kordnike poolt, kes pidid maadlema ohtliku tüübiga, arvestama iga võimaliku riskiga.
Photo by Ian Muttoo - www.wikipedia.org (2009)

Ent filmi-Fellini asetas kaadrid Facebooki, palgeraamatusse. Miks? Mida too indiviid soovis saavutada, jäi mõistatuseks. Arestide läbiviimine on ohtlik tegu, politseinikke tuleb usaldada, käske kuulda. Nagu sotsiaalmeedias kombeks, nähti videos ainult halba, mitte seda, et korrahoidjad rabelesid kõikide turvalisuse kaitseks. Ka filmimehe. Selline näpuga näitamine ja hurjutamine on paraku igapäevane nähe.

Teatud inimestele meeldib rõhutada oma õiguseid, samas ise teiste õigusi arvestamata või respekteerimata. Ilmekalt kirjeldab eelmine lause 2013. aastal Richmond Hillis toimunut, mis tänu möödunud nädala tühisele tohuvabohule jõudis taas ajakirjanduse veergudele. Sarnasus vasaktsentristliku ajalehe Stari järgi oli selles, et äärelinna politseinikud, keda oli juba teistkordselt varahommikutundidel kutsutud teismeliste pidu korrale kutsuma, jäid noore neiu nutitelefoni videole. Politsei kutsuti alul kohale lärmi vaigistama. Tund aega hiljem polnud aga purjutamine ja sellega kaasnev lärmamine vaibunud ning kordnikud tulid tagasi. Pidage meeles, korra pidamine nõuab rahu pidamist, teiste respekteerimist. Pummelda, kui soovid, aga vaikselt, luba ometi naabritele und. Küsimärgi all on ka, kas noored tohtisidki viina võtta, arreteeritud noor oli 17-aastane, 19 on Ontarios seaduslik trimpamise vanus.

Richmond Hillis toimunud arest, põhjendatud, kuna neiu takistas kordnikke, tühistati video põhjal. Milles muide neiu käitus agressiivselt ja tarvitas ebasündsaid väljendusi. Kuna aga politsei peab kõrgematest standarditest kinni pidama (õigustatult, sealt kasvab usaldus) kui vihane vindine teismeline, siis leiti hoopis kordnikud distsiplinaarsel tribunalil süüdi! Ebaseadusliku aresti sooritamise eest.

Sõna tribunal meenutab roomlaste aega, kus inimõigusi oli vähe ja kurjategijad (ning süütud kristlased) söödeti lõvidele teiste meelelahutuseks. Jõhker ajastu on ajalukku vajunud, aga kas sellest pole õpitud? Roomlastel oli mureks quis custodiet ipsos custodes? või kes valvab valvureid. Satiirik Juvenalis rõhutas sellega, et valvurid ei täida tingimata kohustusi. Ehk on nad ise korrumpeerunud, käituvad enese või eliidi huvides.

Kanadas ei saa küll nii küsida. Pigem tuleks küsida: kes kaitseb korrakaitsjaid? Nii politseitribunal kui sotsiaalmeedia juhtisid tähelepanu seaduse hoidjate käitumisele. Mitte aga seaduse rikkujatele. Politsei on ju ometi selleks olemas, selleks välja õpetatud, et kõrvalseisja, pealtvaataja oleks turvaliselt kaitstud atakkide eest. Või et rikka linna maksumaksjad saaks rahus magada ega peaks purjutajate lärmi all kannatama. Eriti kui neilt on juba viisakalt palutud pidu kas lõpetada või vaiksemalt pidada.

USAs on kaua seotud politsei väidetavalt brutaalsuse, rassimiga. Ehk mõni sotsiaalmeedias skandaaliks kasvanud juhtum saigi sellest alguse. Kuid politseiniku elu on alati ohus. Ja statistikale põhinedes on teatud olukorras targem olla ettevaatlik kui oma eluga maksta. Kordnik ju ka mitteperfektne inimene, kes teeb vigu. Vaevalt, et tänapäeval läbinisti rassist, inimvihkaja, kurjategija mentaliteediga kadett pääseks politseimundrisse. Psühholoogid ja mitmed erinevad testid tagavad nii ühiskonna kaitset.

Ülitolerantses Torontos on hiljuti organisatsioon Black Lives Matter rassismile vihjates mõjutanud vikerkaarerahvast Pride paraadilt keelama politsei nö ratasparve (“float”). Maksumaksja toetab paraadi enam kui poole miljoni dollariga. Ning kordnikke on ikka paraadi turvalisuseks vaja. Mitte, palun, osalema. Midagi on viltu.

Kõlvatu on ohtlikku ning vajalikku tööd tegeva inimese kõrgadrenaliini mõjul öeldud sõnu või isegi enesekaitseks võetud samme nii miljonite poolt mõnitada, ajalehtedes vaagida. Nutitelefonid ainult lisavad kasvavale lõhele ühiskonnas. Lihtne oleks lõpetada sellega, et ühed peavad seadustest kinni, teised mitte. Eriti neist, mis on koodeksis olemas kui moraalsed kohustused. Arukam on aga allakriipsutada fakti, et kui politseinikud visatakse üldsuse poolt lõvidele, siis tsirkus viib selleni, et varsti pole õiguseid kellelgi.

Keda peab kaitsma? Märatsevat kodutut, kes aresti vastu võitles ehk vaimuhaiguse tõttu, fakte ei tea hetkel keegi? Või alaealisi viinavõtjaid, peopidajaid? Pööbli valetõlgendus võib viia olukorrani, kus kordnike eest ei seisa keegi. Seadustele ehitatud ühiskond võib tõesti laguneda enesekeskse protesti ja sotsiaalmeedia hittide lantimise tõttu kui vox populi tähendab enese huve, mitte kõige, valjult ja vääralt videol kaitsmist.

Tõnu Naelapea, Toronto

Read more