Kanada päevik – Kes siis valvab

Et ka meie valvurid valvamist vajavad, on kaua olnud mureks. Kuid vabaduses elades – selliste õigustega, millest aastatuhandeid vaid und nähti – on enam ja enam märgata seda, et ka sellest pole küllalt. Võime valimas käia, sunduseta, otsustada, kes teab kelle kasuks. (Saimegi peaministri, kes mullu võttis valimiste eel omaks, et värvis kooliõpetajana aastal 2001 rassistlikult õpilaspeo huvides enese naha mustaks. Olevat Aladdin olla loomulik, siis, vist. Ent ikka võitis valimised, peaminister edasi.) Ütelda, isegi häbematultki seda, mida sülg suhu toob. Peaasi, et me kedagi nii tehes ei solva. Arvaks, et üldsus on ammu sellest aru saanud. Kuid nagu vanasõnagi ütleb, määret saab vaid krigisev rumm.

Kuidas asjad selliseks said? Ei pole kaua keegi pilgutanud silma, kui abiellud kellegagi, kelle päritolu või nahapigmentatsioon ei ole ühine. Koli ühe katuse, teki alla omasoolisega. Võid nii teha, kuigi kristlik abielu see pole. Skandeeri rumalusi, roppusi, keegi ei keela. Sõnaõigus ju demokraatias. Ning kes korda hoiab, et kired leeki ei löö? Mis ju juhtub, vandaalid märatsesid mitte ainult Rooma rikkust ahnelt omale soovides siis - ka tänavu.

Korrahoidmine on tänamatu amet. Mõtelge lapsevanematele, kes eeskuju andes teevad ülima, et Mikust saab Mihkel. Ka kooliõpetajad on olulised. Ühiskond on leidnud aga, et teatud vanuses vastutad enese tegude eest. Vabadusi andes loodetakse, et neid ei kuritarvitata. Kui Miku kompveki salaja taskusse peidab, antakse andeks, öeldakse miks. Kui aga Mihkel paneb poe põlema pärast selle tühjaks tassimist, siis seda ei anta. Kui Mihkel tabatakse teolt, on kinnitus süüst, määratakse karistus, mis pole mitte urvaplaastriga tutvumine. Ning ehk Miku moodsate kommete tõttu kombu näppamise tõttu kunagi triibulisi ei saanudki, viis ta arusaamisele, et tohib edasi nii teha. See on lihtsustamine, et Mihkel jääb vahele, kuna kordnikud vaatavad kõõrdi.

Kommunism valetas süsteemselt. Tänaseni, rõhutades puna-Hiina valskust maailmat halvavas pandeemias. Teoreetiliselt olid kõik võrdsed. Aga salapolitsei, rääkimata tänavamiilitsaist, oli võrdsem. Seda teati, süütud ei saanud valetunnistuse vastugi. Siberisse. Kuna neil oli alati õigus.

Nüüd on aga vox populi, sugugi mitte, andestage nalja, Rahva Hääl, sellist propagandat esitamas – et politsei on läbinisti ja läbinisti korrumpeerunud, suhtub ühte teisiti kui kolmandasse. Kas politseikoolis õpetatakse nii? Kas pärast eksamite, kõikide nõudmiste edukat läbiviimist nõutakse just erilist käitumist? Moskva nõudis, iga hinna eest. Minevikus olid küll ajad, kus nii tehti. Aga oleme ju liikunud vabaduste poole – miks nüüd neid tahetakse ära võtta? Päevikupidaja oleks patriootilise luuletuse sahtlisse kirjutamise tõttu ühel ajal Tallinnas arreteeritud. Torontos seda ohtu pole sünnist saadik olnud – isegi, kui deklameeritud sai avalikult aktusel kuuluvust rahva hulka, kes oli annekteeritud, vägivalla ohver. Või 1972. aastal esimesel ESTOl sinimustvalget käes hoides.

Koolipoiss sai tuttavaks toreda eestlasega, Toronto võmmiga. Tohib ju ütelda nii, eks ta nii enese kohta ka kirjutas, isegi kui võmm on mõnele nagu okupatsiooniaegne sõna ment, mitte just kõige positiivsem kirjeldus, Said võmmu kuklasse, aga maha ei lastud ulakuse eest. Siin linnas käis erakodus noori, kes emakeelest, eestlusest kõigis vormides (ajalugu, maateadus, kultuur jne) olid huvitatud. Isegi kui vanemad alul arvasid selle paremaks olevat laste huvides, ei olnud tõrkujaid. Huvitav oli.

Konstaabli raamatuid loeti, tuldi mõttele, et kutsuks ta noortele seletama karjäärist ja ka Wabariigi aegsest noorusest. Paluti, et ehk saaks seda nii teha, et ta tuleks politseimundris. Tuligi, pikk, tugeva kehaehitusega, rahulikut raskete saabastega sammudes, nui ja muidugi püstol raskelt rihmal rippumas. Kõik olid vaiksed. Kuid mitte hirmul. Kuulati, õpiti, avaldati tänu. Ent järgmisel päeval küsis uudishimulik naabrimutt, et mis ulakusega poisid nüüd on hakkama saanud!

Mõni aasta hiljem, seitsmekümnendate lõpus toimus Trenti Ülikoolis Eesti Liit Kanadas juhendamisel seminar, kus loengute, vestlusgruppide kaudu loodeti noorematele Kanadas sündinutele anda juhtnööre, kuidas meie ühiskonnas vastutusrikkamaid rolle täita, juba siis aru saades, et vanemad peavad ka noortele usaldama võimalusi kõigi huvides.

Juhtus nii, et neist kaks jagasid üht hotellituba sama kordnikuga. Kes pärast loenguid, esitusi õhtul viskas nendega viskit, pakkudes Henningerit loputuseks peale. Ning rääkis selliseid lugusid, mis raamatutesse kunagi ei jõudnud. Ka seda, miks ta politseiniku elukutse valis. Mitte ainult oma huvide tõttu, vaid ka olude tõttu – ei sallinud ta korralagedust. Ning ta ei olnud omasuguste, mitte-eestlaste hulgas sugugi erand.

Et väita, et nad üle reageerivad, kui nad oma elu mängu panevad, on absurd. Kes tahaks narkomaani usaldada pimedas tupiktänavas? Selleks meil sellised mehed ja naised on, et me ei peaks kartma neid, kellele seadus ei tähenda miskitki. Kommunismiajastul sai õpitud sõna retsividist – neid võis ju ka olemas olla enne okupatsiooni, aga kui palju neid oli? Kui põhjendatult tarvitatakse vastandpsühholoogilisi mõisteid selliselt nagu nii mõnigi idealist, kes pole kunagi pidanud vabas maailmas oma elu eest kartma, siis küsiks uuesti Juvenalist meenutades. Seda moodsamas, mitte toonase korrumpeerunud ajastu kontekstis – kes kaitseb meid kaitsjate vastaste eest?