CBC kaitseks on loodud organisatsioon, mille võrguleht friends.ca (Friends of Canadian broadcasting). Ollakse CBC sõbrad. Rõhutatakse, et sotsiaalmeediast ei leia uudiseid. Ja võitlus on just selle vastu, et need miljardid lähevad USAsse ja Kanada toimetused, väljaanded ja tele-, raadiosaated on väljasuremisohus. Näeme seda juba ajalehtedes, kus on väga tihti ära toodud Ameerikast saadud kirjutisi.
On ka teine sait CBC kaitseks, wechoose.ca (mis on sõpradega seotud). Kinnitades, et rohujuuretasandil ollakse tuleviku suhtes mures ning interneti kaudu, muud võimalust ei paista olevat, loodetakse sõnumit levitada.
Valimiste eel tõi friends.ca ära möödunud nädalal mitu olulist punkti, arvamust. Esmalt rõhutades, et need valimised on kultuuri kaitstes kriitilised. Ka haritud rahva, demokraatia huvides tuleb õige otsus langetada. Muidu propaganda kaudu kasumit saavad Facebookid ja teised, kes tõepoolest vaid rämpsu, mis ainult rumalale, mittemõtlejale mõeldud, ära toovad, võidavad ja Vahtralehemaa unikaalne kultuur, tõesti USA pealiskaudsusega võrreldes oluline, hääbub.
CBC kaitsjad paluvad, et interneti kuulutuste sissetulekut maksustataks. Mitte nagu praegu, Facebook ainuüksi saab Kanadast $1,6 miljardit pennigi makse maksmata. Veel. Hoidkem sotsiaalmeedia vastutavaks ebaseadusliku sisu levitamise eest, eriti viha, inglise keeles hate speech. Heaks näiteks oli hiljuti Torontos ühe süüria restorani pidajate inetult ja vihaselt pommitamine internetis, põhjusteta. See on vaba Kanada? Tolerantne riik? Ning Kanadas on ajalehtede kohustus seaduseid jälgida. Internet on nagu Metsik Lääs. Šeriffi ei ole, kõik võib juhtuda. Ränioru ettevõtted peaksid koguma müügilõive, maksma sissetulekult makse, just nagu kõik Kanada ettevõtted peavad tegema.
Tänu sotsiaalmeediale on Kanadas koondatud 16 000 ajakirjanikku. 250 meediaettevõtet on pidanud oma uksed sulgema. Friends hoiatab, et aeg napib samme võtmaks. Tuleb anda nii häälega kui ka petitsioonile allkirja andmisega mõista, et oleme veelahkmel. Eriti, kui Trudeau valitsus saab taas võimule, kuna just tema on ränioru ees pugenud, ei ole enamusvalitsuse tõttu võtnud kuulda üldsuse muresid.
Soovituseks on külastada friends.ca saiti, allkirja anda, lugeda, kuivõrd terav ja ohtlik vabadusele, nii mõtte kui sõna, on olukord. Väga kanadalaste moodi anti möödunud esmaspäeval juhtkiri väljamõeldud kujule, kes huumori poolest on tuntud. Ed the Sock, ehk soki-Eduard, kel alati Groucho Marxi moodi sigar suus, rõhutas just desinformatsiooni naljaga pooleks. Aga arvamus oli pipardatud faktidega. Tehnoloogia on kompromiteerinud demokraatiat. Eduard tõi esile seda, et Netflix, praegune filmi, telesaadete hiiglane, võimaldab vaadata, mida soovid ja millal tahad, muidugi maksu eest ning lüpsab kanadalasi tohutult. Ei ühtegi senti jõua maksude näol riigikassase.
Eraldi artikkel andis teada, samuti möödunud nädalal, CBC presidendi otsusest just selle tõttu lõpetada koostöö Netflixiga. CBCl on mandaat, nõue, et Kanada sisulisi, teemalisi telesaateid luua, niiöeldud Cancon. Netflixile seda nõuet ei esitata. Allakirjutanu pole televaataja peale uudiste ja vahel suuremate spordiürituste, nii et ei saa kommenteerida. Aga juba aastakümneid on CBC eelarvet kärbitud, nüüd aga antakse ameeriklastele tohutuid eeliseid. Nagu Shakespeare kirjutas Taani kohta, midagi on siin riigis mäda. Ning poliitikud sulgevad silmad.
Pean tunnistama, et sain 80-ndate alul CBC palgalehele. Väga stimuleeriv tööõhkkond, loominguliste inimestega on märksa huvitavam koostööd teha kui mõnes muus ametis, mida olen täitnud. Kuid siis riik otsustas jälle CBClt raha võtta, õigemini vähendada suunatud raha ja langesin paljude koondatute hulka, kuna puudus tööstaaž. Need olid aga õpetlikud aastad, kogesin, kuivõrd CBCs on aatelisi kultuurikaitsjaid palju, kes olid – ja tänapäeval kindlasti on neid ikka – kes said aru, missugust ohtu ameeriklaste pealiskaudne tele- ja filmikultuur esitab. Nüüd on sotsiaalmeedia ohuks. Ja vaba meedia, mis kaitseb demokraatilisi ideaale, on pea et kammitsates.
Kui võrrelda Kanada unikaalset kultuuri ookeanist ookeani homogeense ja kunstliku USA omaga, peaks iga kodanik muret tundma. Newfoundlandi huumor on erakordne, ameeriklaste kesised saated, kus on isegi kunstlikult naermist lisatud, ei saa üldsegi konkureerida. Liikudes idast läände kohtame ju omapärasid, mida USAs ei näe – New York või Los Angeles, mis vahet.
Päevikupidaja jättis meelega need read viimasele hetkele. Kuna lubadusi annavad hääli lantivad kandidaadid, parteid kamalu kaupa, aga nagu peaminister Trudeau on korduvalt ja ilmekalt kinnitanud, need ei loe ju. Huvitav ka, et vahetult enne otsustamist pole meie uksele ükski kandidaat või ta esindaja koputanud, ainult ühelt on tulnud pabermaterjali, tutvustust. See on esmakordne, pole kunagi varem nii olnud. Kas tõesti arvatakse, et kõik käib interneti, sotsiaalmeedia kaudu? Kuna igal meie piirkonna kandidaadil peamistest parteidest on oma Facebooki lehekülg. See ütleb ju palju.
Targem on oodata, kuni otsused langetatud, valitsus moodustatud. Ning siis avaldada survet. Et ameeriklased oma pealiskaudsusega ei hävitaks unikaalset Vahtralehemaa kultuuri, vältides makse ja ainult oma tengelpunga täites kanadalastele mitte internetitakse makstes, maailma kodaniku kohustusi täites.
Tõnu Naelapea, Toronto
