Majandusteaduse magistri Harperi sulest ilmus hiljuti oluline, lühikene, äärmiselt huvitav raamat. Right here, right now: politics and leadership in the age of disruption. Hea sõnade mäng – Parem(poolselt), ja kohe: poliitika ja juhtimisvõime lõhestatuse ajastul. Harper kinnitab tähtsat tõika: konservatismi roll on olla majanduslikult terve mõistusega ning kogu rahva, riigi eest seista, mitte eliidi või huvigruppide nimel, nagu liberaalid seda teevad. Ta lahkab ka mõistet ,,populism“ – väga loogiliselt on see rahva soov.
Seda teeb ta briljantselt analüüsides, kuidas Donald Trump USA presidendiks sai. Kuna rahvas oli tülpinud Washingtoni kemplemistest, soovis, et nende sõna ka kuuldakse. Hillary Clinton, demokraatide elitistist kandidaat, ei olnud paljudele vastuvõetav, kuna tal ei olnud lihtrahvaga midagi ühist. Huvitavalt toob Harper esile Bernie Sandersi kandidatuuri. Sotsialist, kes on öelnud, et tema ei näe kapitalismis mingit kasu, paelus rahva tähelepanu, olles ainuke arvestatav vastukandidaat Clintonile. Ent kui partei otsustas viimase kasuks, siis paljud Sandersi toetajad astusid hoopis üllatavalt vabariiklaste leeri, andes hääle Trumpile. Mitmes osariigis võis see olla määrav osa Trumpi võidust.
Mitte et Harper oleks Trumpi suur toetaja. Pigem vastupidi, aga ta saab aru, miks viimane võitis. Ta murtud lubadused on esile toodud. Siiski on Trump palju saavutanud just otsekohesuse tõttu, mida poliitikas nii harva näeb. Ta on ju outsider isegi kui poliitiline neofüüt.
Harperi visioon analüüsib seda, kuidas majanduslikud, ühiskondlikud ja avaliku poliitika trendid on negatiivselt mõjutanud meie majandussüsteemi, kogukondi ja valitsusi. Trumpi võit oli selgeks näitajaks. Kõik Lääne institutsioonid peaksid olema rohkem vastutustundlikud, reageerimaks legitiimsetele muredele nagu turumajanduspoliitika, kaubanduse ja äritsemise, globalisatsiooni ja immigratsiooni ümber kerkinud poleemikale ja väärotsustele. Näiteks Hiina, ikkagi kommunistliku riigi majanduslikku tõusu saab seletada rumala otsusega WTO liikmeks lastes, kuigi maailmakaubandusorganisatsiooni reegleid Hiina ei jälgi, vaid ainult kuritarvitab enese kasuks. Tulemuseks Trumpi tariifipoliitika, mida Harper heaks ei kiida.
Pea igas peatükis tuletab Harper meelde konservatismi ajaloolist rolli kui kaine mõistuse, mitte emotsioonide lipukandjat, pragmaatilisust ja juhtimisoskust, mida just eraettevõtluses ja valitsemises on hädasti tarvis. Viimases on see olnud hiljuti vajaka, mistõttu ongi äärmuslikud seisukohad kerkinud nii mõlemas leeris. Ning ka sealt see lõhestuste ajastu realiteet. Harper pakub helgemat keskteed, juhtides mõistusega, mitte emotsioonidega.
Ta tuletab meelde, et just konservatiivid Ronald Reagan ja Margaret Thatcher võitlesid sihikindlalt kommunismi vastu ja nende panus Külma Sõja lõpetamisel, N. Liidu kokkuvarisemisel oli asendmatu. Kuid liberaalid nagu Barack Obama, tuulelippudena andes Putinile järele, on viinud meid olukorda, et on just Trumpi taolisi tarvis, kui viimane vaid suudaks selget ja kindlat joont pidada. Harper rõhutab, et muidugi tuleb enne oma riigi eest hoolitseda nagu Trumpi Ameerikale antud lubadus neid taastada vägevusse. Kui riik siseselt on terve, alles siis saab mujale vaadata. Ta peatükk globalisatsiooni tõelisest ja tõsistest ohtudest on üksi väärt raamatu ostmist, lugemist.
Konservatismi juured pole mitte mingeis abstraktsetes „esmaolulistes põhimõtetes“, vaid pärismaailma konkreetste kogemuste põhjal suunatud tavainimeste huvide kaitsmiseks. Harper annab soovitusi, kuidas tänapäeval peaks ärimaailmas tegutsema, tähtsamalt mitte langema kontroversiaalsustesse ja neist johtuvaile kahtlaste kui mitte halbade otsuste langetamisse.
Harper rõhutab eriti, et poliitilistel juhtidel on eriline kohustus saada aru, millega nad tegelevad. Mitte sinisilmselt nagu Trudeau, kes kõike lubab, aga samas mitte nagu Trump, pööblit, neid, kes teda ei toetanud/ei toeta, siunates. Demokraatia nõuab üldsuse, õieti kõikide huvides käitumist. Siin peatub ta immigratsioonil – seda peaks ju legaalselt läbi viima. Trump rõhutab seda; Trudeau aga laseb kõik üle piiri. Mida arvavad need, kes kõiki seadusi täitsid? Immigratsioonile on nii USA ja Kanada ehitatud – et riigid edasi edukad oleks, peaks kindlaks tegema, et töötav rahvas ei kannataks ja et süsteemi viiakse, nagu Harperi valitsused seda tegid läbi järjepidava kindluse ja aususega. Illegaalsust ei tohi lubada.
Harper vihjab teoses tihti oma valitsuste saavutustele – nii immigratsioonipoliitikas kui majanduses.
Kõigest 220-leheküljeline raamat (arvukate allmärkuste, hämmastavalt hea bibliograafiaga) kinnitab igat esitust põhjalike viidetega maailma arvamustes ja meedias ilmunud faktidele. Arvake Harperist kui inimesest, mida tahate. Ta on hea sulemees, erudeeritud mõtleja. Selle raamatuga ta mitte ainult ei kinnita oma kõrget intellekti, aga ka seda, et ta on Kanadale palju kasu toonud ning nagu ta visioon teoses kinnitab, arvestab ka võimult eemal olles tuleviku muredega. Lugege, enne kui teda kritiseerima asute nagu tänapäeval on kombeks, pimeduses kobades, aga sotsiaalmeedia eredas valguses julgusega olla ainult negatiivne. Mitte positiivne nagu Stephen Harper.
Tõnu Naelapea, Toronto
