Kanada päevik – Luuletamisest

Lubage tsiteerida Hando Runnelit - „Täna ma luuletan läbi öö, see on lihtne, mehine töö, see on harras, tõsine öö,,. Kes luuletust tunneb, poeet järgneb ridadega, et ta seda teeb, kuna abikaasa magab, ta ootab last, ja lisab – et väsiks see maailm vihkamast. Sellele peaks keskenduma. Vihkamisest on küll ja küll meie praeguses.

Ning siis realistlik Artur Alliksaar. „Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu“. Hea filosoofia, vajalik meeles pidada, kui nagu tihemini juhtub, kui tahab kops üle maksa minna. Pingeid aga saab hea luulega maandada.

Üks vilets lehemäärija, rabeledes öiste unepuudustega, pole kellegi keelemeister. Kuid kirjutab siiski. Nagu Runnel, ööpimeduse varjus. Haikusid. Et haigutus kaoks ja langeks sinna mõtetepuuduseilma, mis on hea uni. Sürrealistlikult Laabani varjus, kuid kaugeltki isegi mitte korüfee maailma lähedale astudes. Kuna vaim vajab, vaim loob. Loeb uuesti meie suurluuletajate klassikat. Sõnarine, Eesti luule antoloogia neljas köites on haruldane allikas. Seal leidub valik 194 autori loomingust ja hõlmab enam kui 350 aastat minevikku, mil ilmus esimene eestikeene trükisõnaline luuletus. Armastust leida kuhjaga. Protesti ka kõvasti. Eks selle tõttu suurluuletajad luuletasid.

Esimese lõigus vihje poliitikutele, kes luuletavad, mitte riimis, vabavärsis, vaid rahvale eksisamme seletamas sündis, kuna taas, juba kolmandat korda, on peaminister eetikakomisjoniülema luubi all. Ning ka ta majandusminister Bill Morneau. Mõlemad on jõukad. Esimene tänu isa ja vanaisa rahakotile. Ka ema, Margaret Sinclair Trudeau on jõukast perekonnast, tema rikkust hinnatakse ligi $10 miljonile. Ning Morneau varandus olevat viis korda suurem. Rikkurid lähevadki poliitikasse, prisket rahakotti tarvis selleks, et tagada parlamendis kohta. Kus samuti magus palk, hüvised ja pensioni teenimiseks ei peagi olema kaua rahvaesindaja.

Juttu nö heategevast asutusest WE. Loodud Kielburgeri vendade poolt, kes said isegi enne teismeliseikka jõudmist Kanadas meediatähtedeks, võideldes rahvusvaheliste – mitte tingimata Kanadas – õiguste eest. Heategev asutus definitsiooni järgi sõltub toetustest, armuandidest. Ning ei pea ka riigilõive maksma. Küll aga makstakse palka seal olevate juhtidele, töölistele. Selle tõttu on ka raske mõnd, kõla järgi olulist, heategevat asutust toetada, kui ollakse teadlik, et peamees, harva on ta naisterahvas, kompenseeritakse kuuekohalise palgaga. Mis on ju palju. Kui arvestada, et see on laekunud tihti peale kas tšervoonetsi või kümnekate annetustest. Palju väiksema palga inimese heldusest. Ning neil jagub raha telekuulutusi nii valmistada kui nende eest maksta, paluda lisa. Põhimõtteliselt vale.

Riik aga otsustas WEle suunata tervenisti $912 miljonit, toetamaks õpilaste töösaamise programmi. Peaaegu miljardi.

Margaret Trudeau’le oli WE heategev asutus maksnud üle veerand miljoni dollari avalike kõnede eest tulutoovatel üritustel. Oma jõukusega oleks ta pidanud seda heast südamest tegema või äärmisel juhul paluma vaid kulude katmist. Peaminstri vend Alexandre samuti sai raha avalike esinemiste eest. Trudeau abikaasa vähemalt, ka WEga seotud, olevat seda vabatahtlikult teinud. Ning kui riik otsustas tohutu rahasumma andmises WE’le, selleks et pandeemia ajal aidata õpilasi, ei näinud keegi konflikti?

Morneau omakorda, lasi WE’l kinni katta reisikulud heategeva asutuse tegevusega seotud. Mis olid ühe vaesema inimese aastapalga suurused! Kuna miljonär ju hoi polloiga ei istu, ikka esimeses klassis. Seep see häda rikastega on. Nad ei teagi, kuidas vaesed püksirihma tõmbavad koomale, töötavad kas või kahel kohal, et perekonda toita. Morneau vähemalt vabandas ja maksis selle enam kui 40 tuhande dollarise summa tagasi. Ei teadnud, et oli konflikt. Kas tõesti?

Pidagem ka silmas, et lihtsurelikel ei ole varandust, paljudel hetkel isegi töökohta, eriolukorras. Sadu miljoneid, sadade-kümnete tuhandete pildumine on selles kontekstis hämmastav.

Eetiliselt ei tohiks otseselt üksi poliitik või kaudselt ta perekonnaliige saada kasu mujalt kui riigiesindaja magusast palgast. Vabandusi ja seletusi on antud, aga pole need sugugi usutavad. See on see vale luuletamine, kui soovite.

Kuid enamusvalitsusega liberaalid loodavad, nagu alati, lühikese mäluga valijaskonnale. Ei usuta nende seletusi hetkel, nagu näitab nende populaarsuse langus, kuid ajalugu on õpetanud, et see muutub. Ja heategevuse asutustega seotud rahade üle peaks olema rangem järelvalve, eriti kui see riigilt tuleb. Muide, kusagilt pole saanud lugeda, kui palju raha läheb Kielburgerite taskusse. Neil on küll teisi orasid tules, mis teenivad, on ettevõtted, aga vaevalt, et nad heast tahtest igat sammu astuvad.

Kui juba uskumisest, siis lõpetaks luuletaja Eduard Krantsi sõnadega, tervikuna ta loomingut „uus usk“: „kui juudast iskariotti // hõbetaalritega //sehkendamas nähti // seal ketsemani aias // siis tõestas ta // et õige usu allikaks // võib olla üksnes raha // nii sündis rahausk // uus pühak sündis // ja siiamaani kandnud on // oma rahausust ristipuud“.

Piibli hoiatused mammona kummardamise vastu ei ole jõudnud vähemalt mõne poliitiku arusaamisse. Eetikakomisjonil ei ole võimalik tagandada valitsusejuhti ega majandusministrit, ainult raporteid kirjutada. Valija peaks meeles pidama neid väärsamme järgmisel korral, kui ta otsuse langetab, keda tahame Ottawas näha. Võim ja raha, mõlemad ju afrodisiakumid, lähevad pähe, südametunnistuse hinnaga.