Kes ei oleks teadlik sellest, kuidas Kanadas on indigeenidega ümber käidud. Ajalugu ega toonaseid lähenemisi, maailmavaadet paraku muuta ei saa. Kui riigi esimese peaministri sir John A MacDonaldi raidkuju hiljuti Victoria linnas maha võeti, kuna tema olevat esimesi poliitikuid, kes soovitas pärismaalaste eraldamist euroopa päritolu inimestest, siis eirati seda realiteeti. Irooniaks on ka see, et ju tuleks Victoria linna nime ennast muuta – kuninganna valitses Briti impeeriumi hiilgeaastatel. Ajal, kui Indias, Lõuna-Aafrikas, kõikides kolooniates, teist nahavärvi inimesi koheldi mitte ainult halvasti, aga tihti ebainimlikult.
Juttu on aga möödunud sajandite pärismaalaste internaatkooli süsteemist, kuhu vägivaldselt lapsi toimetati. Pea alati katoliiklaste juhtida, koolides toimus mitte ainult perekondade lõhestamine, aga ka nii füüsiline kui seksuaalne vägivald. Väga inetu plekk riigi ajaloos.
Katoliku kirikut on avanevas, meediakeskses maailmas paljastatud nii mitmes riigis selliste kuritegude kalevi alla pühkijana. Preestrid kuritarvitasid seksuaalselt altaripoisikesi, koguduse liikmeid. Newfoundlandis oli 35 aastat tagasi suurem skandaal, mille järelkajad ikka seal provintsis valusalt kaiguvad. Nüüd on Pennsylvanias paljastatud isegi hullem pedofiilidest preestrite tegevus, mida piiskopid katsusid salastada. Ei saa pelgalt leida, et kiriku nõue, et preestrid olgu abielutud, tsölibaatsed, on selle taga – kuid mingi side on. Ei iga preester ole pedofiil, aga võimalusi on neil ikka rohkem kui teistel, olles mõju valdaval kohal. Huvitav, et ei üheski teises religioonis, usulahus ole sarnast probleemi. Või üheski teises kutsumuses, elukutses.
Selle asemel, et kuidagi teisiti korvata kannatusi, tunnistada, et umbes 150 000 indigeenset last eemaldati vägivaldselt oma kodust aastail 1876-1996 (pange tähele, alles 22 aastat tagasi!), on Trudeau valitsus otsustanud hoopis riigipüha välja kuulutada. Terrorismis süüdistatute ehk isegi süüdi olevate, kuna kus suitsu, seal tuld, „kannatusi“ kompenseeritakse miljonitega, ühel juhul $10 miljoniga. Kuid põliselanikud väärivad vaid riiklikku püha.
Juba on olemas Riiklik indigeenrahvaste päev 21. juunil. Briti Kolumbias on 30. september Oranži särgi päev, märkimaks internaatkoolidesse forsseeritud kannatanuid. (Kummaline värvivalik – seda karva rüü on ju vangidel!) Trudeau valitsus kaalub mõlemaid kuupäevi seadusega kindlaks määratud, loe: mõnele vaid puhkusepäeva taha peitva püha välja kuulutada.
Mäherdune mõttelagedus. Mis ajast saadik viib vaba päev inimese minevikule mõtlema? Võtame kas või ülestõusmispühad. Kristlastele oluline, isegi arvestades, et kiriklasi väheneb iga aastaga. Kanadas on aga palju teisi usulisi, kes vaid tervitavad vabu päevi, Kristuse kannatamisele ei mõtlegi. Kuidas võib valitsus arvata, et keskmine inimene uuel riigipühal aborigeenidele kaastunnet suunab?
Teiseks, selline püha, sätestatud kui üleriiklik, kehtib ju peamiselt vaid riigitöölistele ja pankuritele. Ent tavaline inimene, tööandja ei saa sellist luksust nautida. Tööandja maksab kas 1.5-kordset palka sel päeval oma alamatele või sulgeb uksed, kaotades mõlemal juhul sissetulekut. Tööline omakorda rügab päeval, kui bürokraadid löövad lulli.
Nagu pühadest siin riigis puudus oleks. Minevikku ei saa ju muuta. Kolonialism, eurooplaste ülbus oli realiteet. Aga seda on iga maailmajagu tundnud. Aafrikas valitseb tänapäevalgi suguharude vaen genotsiidlike sõdade näol. Sealsed poliitikud on ehedad korruptsiooni näidised, täidavad taskuid süütunnet tundva Lääne majanduslikust toetusest, lihtrahvas ei näe pennigi. Hiina ajalugu on võikuste, vähemuste kurnamiste rikas, ka tänapäevalgi. Lõuna-Ameerikas suhtutakse sealsetesse pärismaalastesse kui alamklassi. Austraalias on samuti õudne ajalugu aborigeenidega ümber käimises. Loetelu on kahjuks ja kurvalt pikk.
Kui Lenini kujusid pjedestaalidelt, väljakutelt eemaldati, siis oli selleks tõesti põhjust. MacDonaldi raidkuju äsjane maha võtmine, jaanuaris Halifaxi eurooplasest asutaja lord Cornwallise kuju eemaldamine, ei muuda ju ometi seda, et mida nad tegid, oli nagu tol ajal juhtiv klass kõikjal otsustas.
Seda, mida peamiselt katoliiklased riigi nõusolekul tegid 120 aasta vältel, ei saa samuti muuta. Eurooplaste suurim patt oli alkoholi tutvustamine pärismaalastele, nende metabolism ei talu seda. Nende keskused on räpased, tihti pole neil isegi joogivett. Nad on siiski riigi kodanikud ja uustulnukatele antakse palju paremaid elamistingimusi, kui riik suudab indigeenidele tagada.
Pärismaalaste mured on paljuski nende enda lahendada. Riiklikku toetust ja eeliseid on neil kuhjaga, kuid paljud ei suuda lihtsalt toime tulla. See pole hävitav, negatiivne hinnang, vaid lihtsalt fakt. Vanade elukommete, küttimise/kalastamisega tänapäeval pole võimalik end elatada ja samas oodata moodsa maailma hüviseid. Kuid see on hoopis teine teema.
Lõpetaks sellega, et Kuninglik Kanada Leegion, veteranide ühing, on raudselt vastu sellele, et Remembrance Day, Esimese ilmasõja lõpu tähistamise päev 11. novembril oleks riigipüha, kuigi seda on mitu korda soovitatud. Minut vaikust kell 11 suunab palju rohkem tähelepanu pingutustele, kaotustele kui mingi terve päevane püha, kus vaevalt keegi mõtleb sõjale, mis pidi kõik sõjad lõpetama. Ning Leegionil on õigus. Analoogselt, vaevalt et juunis või septembris paljud vabal päeval muud teeks, kui viriseks, et pangad ja viinapoed on kinni, post ei liigu. Vähesed mõtleks tõsiselt minevikule.
Siililegi on selge, et riigipüha välja kuulutamine, mis vaid riigitööliste, pankurite ja poliitikute võtta, pole lahendus, vaid pelgalt häälte lantimine süümega kodanikelt.
Tõnu Naelapea, Toronto
