Möödunud nädalal sai päevikupidaja kuulda kolmest juhtumist. Virtuaalne elu (nagu see meil paraku on) - tuleb palju aega veeta arvuti ees, ka selle Zoomiga. Enese nägu pikemalt näha, palju kauem kui vaid peegli ees vajalikku enese korrastamist läbi viies, pole sugugi meeldiv. Nii oligi, et Hamiltonis elav tuttav, kes just selliselt pooldab kontakti, teatas, et kahel korral oli ta varguse ohvriks. Elab päris tiheda liiklusega tänaval, majas on neli korterit, eesuks on lukus, selle kõrval on nimedega kinnitatud uksekellanupud. Oli tellinud oma täiskasvanud lastele jõuludeks tehnikat. Lubatud päeval aga kaup ei saabunud. Järele uurides sai teada, et oli kohale toodud küll, aga vaid välisukse taha jäetud. Muidugi kiusatuseks madala moraalitundega möödaminejale. Järgmisel päeval kordus ülalkirjeldatu. Miks kuller kella ei andnud, on mõistatuseks.
Teisest analoogsest intsidendist kuulsin oma eelistatud tehnoloogia, vanamoelise kõnetraadi, kaudu. See sündis Torontos. Sõber oli linna peal kohustusi täitmas, sai teksti, et tellitud esemed on kohale viidud. Koju jõudes haigutas tühi rõdu. Ka tagaukse...
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
