Parks Canada võrgulehelt saab lugeda soovi, et kanadalased avastavad nii kohalikke kui ka teistes provintsides olevaid parke. Isiklikult pole aastaid Algonquini pargis käinud, kuna seal käib juba liialt palju rahvast, mitte nii nagu siis, kui Lembitu skaudid Vello Sootsi juhendamisel seal põnevaid kanuuretki ette võtsid. Ja hiljem vanemskautide/-gaidide ühine lõikustänupüha nädalalõpu kanuuretk, tihti sadas siis juba lund! Siiski Algonquin, Ontario vanim park, pakub ikka vähetuntud kohti, kuhu heas vormis inimene pääseb, ilma et peaks teistega arvestama.
Teistes provintsides reisides olen alati parke külastanud, kas päevaks või telgitades. Nova Scotia Kejimkujik on pärl. Samuti Newfoundlandi Gros Morne, mis on ka UNESCO kultuuripärandi nimistus. (Gros Morne'i mäe tippu ronimine on paras väljakutse, aga milline vaade mäeharjalt!) PEI rahvuspark on võrratu. New Brunswickis olen Fundy hoovust imetlenud. Vancouveri saarel Ucluleti kandis Vaikse ookeani soolases vees jalgu leotanud. Albertas Banffi pargis, mis on ka riigi vanim rahvuspark, näinud, kuidas põder telgitajatest välja ei teinudki. Ja nii edasi.
Mitte ainult ei paku pargid võimalusi matkamiseks, mägironimiseks, talvel räätsadega lume nautimiseks, aga neil on oluline keskkondlik roll. Maa-alasid eraldades on ökosüsteeme võimalik kaitsta – kas küttide eest või linlaste lohakusest. Paraku linnakombed kanduvad ka loodusesse – aastate eest Yukoni St. Cyr mägedes olles mõtesin, mis imelik punane õis sel puul on. Lähemale astudes leidsin Coca Cola purgi, mis oli oksa otsa torgatud. Seda territooriumil, kus toona vaid napilt enam kui 20 000 elanikku.
Inimloomale on pargis käik värskendav ja tervisele kasulik, värske õhk ja liikumine saab ainult head tuju tuua. Pargipäeval oli korraldatud õpetlikke perekondadele suunatud tegevusi, teadmises, mida varem noor inimene vaimustub loodusest, seda tõenäolisemalt vaevub ta ka oma Pokemoni tagant üles vaatama, linde, puid ja mägesid, merelaineid nautima.
Eestis on nii Lahemaa kui Karula pargid erakordse iluga. Ja muidugi mõisaparkides, mis küll haljasalad, aiakunstiliselt korraldatud, on ka meeldiv liikuda – peaasi, et pole linnas. Ning ega linnadeski parkidest puudu pole. Musternäidiseks New Yorgi Central Park, mis esimesest külaskäigust saadik on aga nüüd taas korrastatud, lubab hiidlinnas pingeid maandada. Ja meil ju High Park, kus kapibaaradki tahavad vabalt liikuda, ei soovi puuris olla.
Tuleb olla tänulik, et oli siis ja nüüd ikka on ettenägelikke inimesi, kes mitte ainult ei loo parkidesüsteeme, vaid korrastavad neid, tutvustavad neid ja kutsuvad linlasi loomulikke elemente nautima. Meenub legendaarse Toronto parkide pääliku Tommy Thompsoni üleskutse rahvale – palun kõndige muru peal. Thompson oli ka kuulus, kuna juhendas parkides tutvustusmatkasid, seletades puude, põõsaste nimesid (ka ladina keeles) ja korraldas kevadeti koolinoortega koos parkide koristamise aktsioone.
Oleks Thompson ikka siin, kuna paraku laupäeval Wilket Creek pargis matkates märkasin rääma ja mustust, suured perekonnad tegid šašlõkki avalike grillide peal, samas aga kõikjal lebasid veepudelid murul, paberid tuules. Ja läheduses olid prüginõud. Vist linnas teisiti ei saa. Suhtumist tuleks muuta, kuna Torontos on ohtralt neid avalikke prüginõusid, kuhu saab kõike, ka suitsukonisid asetada, aga tihti on kõnniteel vaid paar meetrit eemal kohvitopsik ja teadagi kõikjal, kus liigud, on konisid. (Eriti kohtades, kus palutakse ustest kaugemal piipu teha.)
Eks Parks Canada üleskutse riigipärleid nautida vajab kuulda võtmist. Neid kauneid kohti on siin riigis üllatavalt palju, kus saab kas päevaks või kauemaks suurlinna pollutsioonist ja lärmist pääseda. Mingem parki, tõmmake kopsud hapnikku täis ja hea, tervislik tuju järgneb, uskuge mind.
Tõnu Naelapea
