NAFTA pole kunagi toonud kodanikule paremaid ostutingimusi. See sai ettevõtete huvides sõlmitud ja Kanadas, eriti, oli kohe märgata töökohtade kadumist, vabrikute sulgemist, filiaalide avamist Mehhikos, kus puudub Vahtralehemaa taoline heaoluriigi süsteem. Mõtlen siin tervishoiu, hariduse, tasemel sissetuleku peale, kõike, mida saab ainult tagada maksude kaudu. Mehhikos on madalad palgad, valitsuses vohab kui mitte lausa korruptsioon, siis ühe silma sulgemine olukordades, kus rahvaesindajad peaksid tõepoolest langetama otsuseid, mis on üldsuse huvides. Nii pole ime, et leping on puudulik ja tõenäoliselt tänu Donald Trumpile, veelgi rohkem nii.
Vaadelgem Kanada üht seisukohta, niinimetatud vabaturulepingu mõistes. Piimatööstus – piima töötlemine, sellest tooteid nagu juustu, jogurtit, jäätist ja kohupiima saades, rääkimata erineva rasvasisaldusega joogipiima turule toomisest – on siin range kaitse all. Seda tänu võimsale riiklikule piimaühistule, mis määrab ja kaitseb ostu- ning müügihindu ja asetab kas tariife või otsest keeldu võõramaistele piimatoodetele.
Miks Trumpil on piimatööstus kirbul, on lihtne. Teda poleks valitud presidendiks, kui ta poleks võitnud Wisconsini, Pennsylvania ja Michigani osariikides enamust. Need kolm kuuluvad USA esikuuikusse piimatööstusega arvestades. Ning sealsed piimatootjad on kaua juhtinud tähelepanu sellele, et Kanadas on kartell ehk monopolistlik koondis, mis kaitseb kohalikku piimaturgu.
Martha Hall Findlay, endine Willowdale'i piirkonna parlamendi liige, liberaalide parteist, on Canada West Foundation (CWF) president. Tema sulest ilmus hiljuti (19.08.) Globe and Mailis oluline artikkel, mida peaks iga piima armastav valija lugema. Findlay rõhutab väga täpsete argumentide põhjal, et Kanada ei saa enam õigustada praegust süsteemi, mida iseloomustab kõrgete hindade kunstlik fikseerimine, toodangu limiidid ja erakordselt kõrged tariifid. (Ta lisab, et analoogne kartell on olemas ka linnukasvanduses, kanaliha ja –munade müügihindade kontrollimisega.)
Findlay juhib tähelepanu sellele, et mujal maailmas oleks sellised kartellid seadusevastased. Uus-Meremaa, Austraalia ja isegi USA, kus piimamonopolid olid olemas, on aru saanud, et selline süsteem piirab neile rahvusvahelisele turule juurdepääsu. Need riigid muutsid lähenemist, mis on põhiliselt ehitatud dotatsioonidele. Kanada jääb selle tõttu ainult oma siseturule lootma, ja mis ime siis, et näiteks juustu on mõtet vaid väljamüügihinnaga osta. Piim aga kunagi hinnalt ei muutu, tahad juua, maksa peale.
Vahtralehemaa tariifid näiteks USA piimatoodetele on mõnel juhul 300% Ameerika hindadest. Kas see on NAFTAlik vabaturg? Findlay leiab, et mitte ning tema juhitud CWF on esitanud liberaliseeriva üleminekuplaani, mis võiks olla nagu siin maal öeldakse, win-win, kasulik kõigile.
Häda on selles, et nii nagu Washingtonis on võimsad lobid, on ka Ottawas enesehuvides tegutsevad grupid. Findlay kinnitab, et piimafarmerid, oma suurte taludega, on pea kõik mitmekordsed miljonärid. Ning sellises olukorras ei soovi keegi, et protektsionism kaob. Neist miljonitest suunatakse lobistidele suured summad. Mis sest, et järgnevad kõrged hinnad käivad lihtinimese rahakotile, farmer aga elab kuninga kassi elu edasi, mitte piimakausist, vaid koorekirnust limpsides.
Kui 40 aastat tagasi oli Kanadas 145 000 piimafarmi, siis tänapäeval on neid vaevalt 9 000. Miks? Suurfirmad on konsolideerunud endisi perekonna-ettevõtteid. Argument, et liht-talumeest kaitstakse, ei pea niisiis paika. Kuid poliitiliselt ei tunnistata seda tõika. CFW taolised juhivad tähelepanu sellele, et rikaste ettevõtete huvides kannatab näiteks mitmelapseline perekond majanduslikult.
Kartell on taganud enese huvides subsiidiume, riiklikku toetust. Mis paraja irooniana tähendab seda, et maksumaksja taskust saadud raha läheb selleks, et ta kalleid piimatooteid peab ostma. Valikut pole, tariifide tõttu, et näiteks Wisconsini juustu – mis on imemaitsev – osta.
Findlay artiklit tasub internetist otsida. Kuna ta rõhutab seda lõpetades, et läbirääkimised tähendavad alati nii võite kui järeleandmisi. Muidu need ei toimuks. Kanada peaks kogukonna huvides piimatööstuse monopoli tühistama, avades nii rahvusvahelise turu näiteks meie üliheale Oka juustule, kui ka vähendaks suurperede, muidugi iga inimese toiduarveid.
Lõpetaks sellega, et Eesti piimatooted on vähemalt allakirjutanu arust märksa paremad kui siinsed. Ning hinnad mõistlikud, mitte kallid. Taluvõi vaid üks näide, kuidas see ometi lisab leivakäärule nii palju. Kanadas ostetakse võid nüüd vähem kui kunagi varem, tänu nii margariinidele kui ka hindadele, väärarusaamale, et või pole tervislik. Kui mõõdukalt, nagu iga muu toidu-, joogiainega seda tarbida, siis pole mingit muret. Aga jõukad piimatööstuse kartellis osalejad tahavad ikka paksult leivale määrida, oma huvides tariife muutes. Riigi ja kodaniku majanduslik tervis on selle tõttu mõjutatud. Aeg NAFTA põhimõtteid austada ja piimatööstusesektorit põllumajanduses reformida.
Tõnu Naelapea, Toronto
