Tänavu, korrates, et valimisteaastal, on taas toimumas selline häbematus. Telekuulutused tutvustavad samme, mida ehk pole isegi vaja võtta, kuid on selgelt olukordadega tuttavale inimesele häälte püüdmine. Esimesest jaanuarist jõustus uus seadus, mis lubab alla 25-aastastele tasuta retseptiravimeid. Selles vanuses on tavaliselt vähe lapsi, noori inimesi, kes vajavad regulaarselt rohtusid. Vanurid juba on sellise helduse osalised, kuigi mitte iga vajalik väljakirjutatud ravim ei kuulu Ontario ametliku ravimi plaani all neile tasuta saamiseks. Samuti saavad sellised hüvised sotsiaalhoolekandel olevad inimesed, kes on võimetud tööl käima kas füüsiliste või vaimsete hälvete tõttu. Viimaseid on märksa raskem kindlaks teha.
Kuigi näiliselt kiiduväärt samm, tuleks rõhutada, et lapsed, noored inmesed kannatavad palju vähem haigusi kui vanurid. Pisike osa neist vajab sellist hüvitist. Küll aga vanusevalik on imelik. Kui autorooli pääseb 16-aastaselt, valimissedelit tohib täita 18-aastaselt, viina ja õlut osta 19-aastaselt, siis nüüd äkki on suvaliselt valitud veerandsajandit, et saada täiskasvanuks. Vaimne areng toimub teatavasti selle eani küll. Kuid muude oluliste otsuste juurde lubatakse, mis sellest, et need, kes paistavad olevat alla 25-aastased peavad tubakat, alkoholi ostes olema valmis ametlikku vanusetunnistust näitama. Milline iroonia.
Teadagi, soovitakse 18- kuni 25-aastaste hääli koguda. Ning neist vanemate – Ontario liberaalid tutvustavad teises telekampaanias oma saavutusi kiites, ka uut lastesõime-seadust. Mis sellest, et uus miinimumpalga määr – liberaalide küsitav saavutus, mida samuti telekas on uhkelt esitatud – tähendab erasõimedes laste eest hoolitsemise markantset hinnatõusu. Ajal, kui on tavaliselt kahe lapsevanema sissetulekut tarvis, et ära elada, pole lihtne paljudel lastesõimeta toime tulla. Kõrged hinnad ei aita kaasa. Seadus ei muuda ka tõika, et lapsi, soovijaid, on rohkem kui kohti sellistes asutustes. Kui poleks häid vanavanemaid, oleks paljud perekonnad püsti hädas.
Internetikasutajale soovitus – minna ontario.ca/OHIPplus saidile, et teada saada rohkem. Kuna valitsus peegeldab juhtiva erakonna seisukohta, siis tuleb sellega arvestada. Ning tõsiselt võtta Lysyku muret, et riigi rahadega käitutakse, nagu oleks need erakonnale kuuluvad, mitte maksumaksjalt tulnud. Ja hääletada vastavalt.
Mõni meist, nagu allakirjutanu, vaatab harva televisooni või ehk mitte üldsegi. Ning johtuvalt sellest ei teagi, kuidas mõjutatakse nende rahadega valijaskonda. Mida provintsi revident on usalduse, rahade kuritarvitamiseks tembeldanud. Moraalsus poliitikutele ei loe, võimule jäämine küll. Korduvalt on küsitud – miks keskmine kanadalane ei näe läbi sellisest valskusest ning priiskavaid, eba-aatelisi liberaale tagasi pukki valivad?
Teadagi, pole nad selles ainulaadsed. Ei ükski partei pole olnud sellisest kiusatusest vaba. Mäletame hästi föderaalsete konservatiivide ülbust enamusvalitsuses. Või kuidas 1990. aastate alul NDP üllatusenamusvalitsus Ontarios käis erakonna põhimõtete vastu vaid selleks, et kohti Queen’s Pargis hoida. Mis viis Mike Harrise diametraalselt vastandliku valitsuseni. See oli ajal, kui föderaalsed liberaalid Paul Martini soovitusel samuti kärpisid heaoluriigi hüviseid. Eriti tervishoiu valdkonnas. Kõikidest erakondadest on aga liberaalid märksa agaramad maksumaksjate raha tuuldeloopijad, vastutustundmatumad. Ning selle lõppu pole paraku näha.
Tõnu Naelapea, Toronto