Heaoluriikides on seda eriti märgata. Just eriti siis, kui pisike murdosa nõuab õiguseid, sellega suure enamuse õiguseid mitte ainult kärpides, vaid ka eemaldades. Kanadas on seda eriti akuutselt märgata hiljuti seksuaalsuse definitsioonides. Üldsuse tähelepanuni on jõudnud Toronto Ülikooli professori keeld ebatraditsionaalsete vähemuste soove täita, nendega suheldes nende nõudmisel eirata grammatika – ja bioloogia – reegleid. Inglise keele pronoomenid, asesõnad, olevad nimelt ebatäiuslikud. Mittebinaarsed inimesed – need, kes loomulike lahtritesse endid ei aseta, olevat nonbinary – protesteerivad, et neid tuleks nii kirjeldada, nagu nad soovivad. Grammatika ja kaua arenenud keel ei loe.
Euroopa olulisemad keeled nagu itaalia, prantsuse ja hispaania, eristavad inimesi sooliselt (siin he, she). Sakslastel on veel kolmas asesõna Der Mann. Die Frau. Das Pferd. Mees, naine ja hobune. Tavaliselt on loomad suguneutraalsed, aga mitte alati – der Hund, koer, on isane. (Ingliskeelne asesõna emasele koerale on aga naisele solvang.) On aru saadud, et selline liigistamine on vajalik kahekohalises maailmas. Isegi kohitsetu on saksa keeles der Eunuch, teades, et ta oli mehena sündinud.
He ja she “tema” asemel aga ei kõlbavat. Mis sest, et omasooiharus, ka mõnes loomaliigi tegevuses olemas, on vaid naudingu saavutamiseks, ei täida põhilist bioloogilist nõuet. Mis on oma liigi sugulist edasielamist, järjepidavust. Meie keeles, korrates, puudub sooline eristus. Kuna teame, et mehe ja naise vahe on kromosoomides, bioloogiline fakt, asi, mis sündimisest saadik jääb konstantseks. Ka eunuhhil.
Moraali ei loe selle üle, kas täiskasvanud inimesed, kes pooldavad teist omasoolist elukaaslaseks, eksivad bioloogilise realiteediga arvestades. Aga mõistmatu siis, miks partnerit soovitatakse nimetada binaarselt. Kui meil on ilus sõna abikaasa, siis inglise keeles on wife ja husband. Naine ja mees. Kuidas naisel saab wife olla, ei saa aru. Partner küll ja ehk on võimalik vaielda „spouse” kasuks, mis on neutraalne termin nagu abikaasa. Kuid meil tähendab abikaasa abielu, mis saab juhtuda ainult mehe ja naise kokkuleppega. Ei teisiti. Sugupool nõuab teist poolt, et olla tervik.
Professor Jordan Petersoni oponendid on enamuses ennastõigustavad päriseluvõõrad radikaalid. Millegipärast on neid just noorte – üliõpilaste – ja akadeemikute hulgas arvukamalt kui üheski teises grupeeringus. Ei saa aru, kuidas inimõigusi saab rikkuda, kui professor piirdub asesõnadega, mis on keeles grammatilise reeglina olemas. Ning kui ta seda julgeb kaitsta, ta seisukohta aga ei taluta, siis puudub tal sõnavabadus ja on otsa piltlikult tema ahistamine.
Petersonil on arusaam, mida täppisteadlased on faktide põhjal määranud. Loodusteadlane Karl Linné (Carolus Linnaeus) on ajalukku läinud inimesena, kes rakendas ladinakeelset teaduslikku terminoloogiat. Linnét peetakse binaarse nomenklatuuri isaks, loomariigis peab see paika. Miinusena aga on binaarsus, kunstlik botaanikas, mujal, kus organismide sugulussuhteid on raskem kindlaks teha. Kuid inimene, koer, pole ometi taim. Nii määrataksegi liikide nimetamist sugupooltega.
Tänapäeval ei oleks noored inimesed vist kuidagi võimelised suhtlema, kui poleks olemas binaarsele süsteemile rajatud arvuteid, sellest võrsunud sotsiaalmeediat. Fanaatikud ka selliseid reegleid ei soovi tunnistada. Vaid kahe primaarse elemendiga jõuab inimkond binaarsuseni, mis on homo sapiensi (mõtlev inimene, ometi!) eksistentsi ainuseletav.
Tuli ja vesi ei sobi kokku. Kuumale kerisele külma vett visates tekib aur. Paratamatult mittebinaarsuse poolt sõdivad inimesed ajavad vaid pilci välja, mis peatselt haihtub. Puudub konkreetsus. Binaarne elu aga läheb edasi, vaatamata äärmuslastele, kes seda ümber tõugata soovides ei tunnista bioloogilisi fakte, grammatikat ja paraku nüüd sõna- ja mõttevabadustki.
Tõnu Naelapea, Toronto
