Nüüd on sinna jõudnud ka Toronto koondis, Raptors. Peaks Kuu peal elama, kui sellest ei ole teadlik, kuna kossumeeste edu on vallutanud terve Vahtralehemaa tähelepanu. Ollakse dinosauruste kütkes. Ning rahvusvaheliselt samuti. Huvitav oli laupäeval Toronto Starist lugeda, enne Raptorsite viimast võitu, kes ja kus jälgib meeskonda. Nende hulgas oli noormees Tallinnast, kes und eitades jälgib koondist.
Ameerikas on profispordis mõiste underdog, mida on raske tõlkida. Omal ajal, kui koeri pandi üksteist raha eest purema, oli too peni, kes oli väiksem aga visam, tavaliselt publiku lemmik. Silvet soovitab võitluses allajäänud koera terminina, aga nii ta päriselt ei ole. Piltlikult ehk allajääva-(-nud) mõistena sobib. Tavaliselt aga tänapäeval, kus spordivõistluste eel nii palju raha pannakse kihlvedude näol mängu, ei looda keegi päriselt pisikese, aga veendunud peni võitu.
Raptors on selles olukorras. Warriors on lihtsalt liiga hea, nende varumängijad oleks mujal esiviisikus. Rahakott lubab. Kuid mine sa tea. Ainukesel korral, kui Warriors viimase nelja aasta jooksul kaotas, viis LeBron James Cleveland Cavaliers’i oma turjal erakordse tahtejõuga kaotusseisust NBA tiitlini. Kui James, raha huvides lahkus oma kodulinnast Los Angeles’i mängima, langes Clevelandi koondis finalistist liiga viletsama tiimini. Üks mees meeskonnamängus võib mõnel juhul olla määrav.
Toronto koondisel on tänavu selline täht Kawhi Leonard. Möödunud suvel vahetati San Antoniole tema mängu õiguste eest oma parim mängija. Leonardi on ehk vaid aastaks mängima saadud, olles nö vaba agent järgmisel aastal. Teda hoidsid ja valvasid treenerid hooaja jooksul nii, et ta saaks mängida siis, kui mängud tõesti loevad. Kes on jälginud koondist, teavad, et Leonard on hetkel jamesilikus, jordanlikus stratosfääris. Üksi võitis otsustavas mängus Philadelphia koondist. Milwaukee Bucks’i vastu innustas oma mängukaaslasi. Ajalooliselt ei olevat ükski mängija, kaasa arvatud James saavutanud korve, lauapalle vajalikul ajal, tagades võitu. Ja otsa – Leonard on liiga parimaid kaitsemängijaid, ta tegi kindlaks, et oponentide tuusad ei suutnud korve tabada. Ka oli ta siis, kui San Antonio meistritiitli võitis, valitud parimaks mängijaks.
Muidugi jääb näha, mis finaalis saab. Raptorsitele ei anta suurt võiduvõimalust. Ent sama öeldi viimase oponendi kohta. Ehk on erakordne moment olemas, ehk suudetakse kuidagi läbi lüüa. Nagu mõned spordiajakirjanikud ütlevad – Leonardil ja koondisel on terve riik selja taga. Ükski USA koondis ei saa nii öelda. (Muidugi on Raptorsid kõik mujalt – Hispaaniast, Aafrikast, USAst. Vaid üks varumängija, kes mängis hooaja jooksul ainult kaks-kolm minutit mängus, on kanadalane.)
Eks see spordifanaatik ole imelik loom. Pöidlahoidmine üheks asjaks. Aga nii elu ja surma peale reageerimine on kuidagi imelik. On ju mäng ometi ja osalejad saavad kümneid miljoneid, kas võidavad või mitte.
Huvitavalt, tunnen üht noort millenniaali, kes on ise äge sportlane, ei talu kaotamist kas golfis või tennises. Mis on individuaal-alad. Isegi lauamängudes mängib intensiivselt. Kiiduväärt selline lähenemine, võit on tähtis. Aga ma saan temaga norida, kuna meeskonnasporti jälgides elavad noored mehed fännidena ju palju rohkem kaasa kui ükski teine demograafiline jaotus, aga pooldab ta ainult võitjaid. Warriorse. Patriotse. Tennises Federeri, ainult aegade parimat. Kui juhin sellele tähelepanu, ei leia selles ta midagi imelikku. Seda, et mina „alakoera“ alati toetan, leiab ta liialt vana inimese nostalgilise lootuse seletava iseloomujoonena.
Aga ta pole eestlane. Ehk väikerahva liikmena, kes tõesti on pidanud võitlema aastasadu, et saada vabaks, säilitada vabadust, ei saa ta lihtsalt aru, mida tähendab ülekaalukate võimude (nagu Warriors) vastu võitlemine. Noormees keeldus kihlvedu vastu võtmast finaali suhtes, kuna kodulinnakoondist peab ju toetama.
Eks see profisport üks rahamasin ole, mängijatele, omanikele, telejaamadele, tänu just fännidele. Kapitalismis ei saa seda ette heita, ajaviiteid, meelelahutust palju ja sport on ikka parem kui mingi mõttetu tapmis-tagajamisfilm või videomäng. Parem oleks muidugi ise väljakul olla. On oldud, on võidu ja kaotuse rõõme ja kurvastusi tuntud, veresurinat soontes, adrenaliini süsti. Tele-ekraanilt sama ei saavuta, tee mis tahad. Kivi kotti, Raptors!
Tõnu Naelapea, Toronto
