Kütkestav teos rõhutab, kuidas kanuu võimaldas sisevetel riigi avastamist ja avamist, esiteks muidugi karusnahaküttide, hiljem päris seiklejate poolt. Kerge veesõiduk lubab turjale tõstmist, kui jõgedes on ohtlik kärestik või tuleb matkata järvest järveni, portaažid on osa kanuutamise võlust. Eriti vaikus võlub, kui mõla käes, mootorit pole tarviski. Pole millegagi võrrelda, kui suurt järve ületades näed kaldal hirve vett joomas, lahesopis põtra ujumas, kuuled kauri kaeblikku laulu, vaid koprad on kanuudest häiritud, löövad sabaga laksti hoiatussignaali, et kahejalgsed tulevad.
Viimase aja kuulsam kanuusportlane on ehk endine peaminister Pierre Trudeau, kes juba verinoorelt läks jõgedele seiklema. MacGregori raamatus on foto, kuidas Trudeau oma siis pisikese poja Justiniga väikesest kärestikust alla liugles. Nüüd proovib poeg isa kuulsusest kasu saada, hiljuti ilmus ajakirjanduses Justinist foto, mõla käes, väidetavalt isalt saadud pärismaalaste valmistatud kuulus narmastega jakk seljas.
MacGregor oskab ajalugu ja tänapäeva huvitavalt põimida. Näiteks sadakond aastat tagasi kuulsad Kanada kunstnikud nii-nimetatud seitsme grupist laadisid rongi peale – tasuta – oma veesõiduki, ronisid suslalt maha metsikus kohas jõe ääres ja kanuuga siis reisisid ürgloodusesse maalima. Tom Thomson tegi nii Algonquini kuulsaks, Lawren Harris – kelle näitus hetkel on Torontos avatud, soovitatud vaatamine – kinnitab tänapäeval, et toonane kunst on tänagi värske ja paeluv.
Lembitu hiilgeaegadel oli kanuuretk oodatuim tegevus suvel. Demograafilised realiteedid ja ehk ka tänapäeva mugavus tähendab, et viimane selline oli vist kümme aastat tagasi – lihtsalt ei ole enam piisavalt huvi noorte ega nende isade poolt, keda alati oodati juhtidele toeks kaasa. Lembitu ajalugu on veesõidukitega seotud. Mitte ainult ei olnud meil suur kanuulaevastik, aga enam kui 40 aastat tagasi ehitasid Nuiamehed (vanemskaudid) purjekaid, nö kõrvitsaseemneid, millega käidi Clearwateri järvel seilamas.
Mõni aasta hiljem koostöös Kalevi vanemskautidega – skautlus ju loob eluaegseid sõprussidemeid – ehitasid mitmed endised vanemskaudid enesele seedripuust kanuu. Originaalselt olid aborigeenid kasetohust kanuusid valmistanud, aga puu peab kividele, mida paratamatult randudes või kärestikke läbides kohatakse, paremini vastu. Mitmel nüüd halli peaga vanemskaudil on ikka kanuu alles, omavalmistatud veesõiduk ikka etem kui poest ostetud.
Huvitunuile võib ka soovitada Peterborough's asuva kanuumuuseumi külastamist. Ei usuks, kui oluline on korralik mõladisain, tean seda ise, kuna ühel vanemskautide/gaidide lõikustänupüha kanuuretkel murdus mul mõla, pidin kahe oksaga kokku siduma ja muidugi oli kohmakas sellist käsitseda.
Ning kuigi see vahutav juga, mida liuglev punane kiudklaasist või lakitud seedripuust kanuu vette lõikab, on kaunis vaadata, pole selle saavutamine nii lihtne, kui arvaks. Läheb ikka aega, enne kui tüürimine, tuulde süüvimine selgeks saab.
Oluline on siinjuures märkida, et MacGregor, juba mõnda aega pensionär, käib ikka igal suvel kanuuretkeil. See on tal veres, vanaisa oli tal Algonquinis pargivaht, perekonnal oli seal nii elamine kui ka suvila. Ka Trudeau võttis mõla kätte kõrges eas, vahetult enne surma, kuni Parkinsoni haigus talle seda enam ei saanud lubada. Mäletavasti tehti siis temast viimane pikem telesaade, keskendudes ta pärandile ja mitmes kaadris oli endine peaminister kanuus mõnulemas.
Kokkuvõttes – erakordne ja ainulaadselt kanadalik tegevus. Kui tervis või vanus seda enam ei luba, siis saab soojalt soovitada MacGregori raamatut, mis väga mõjuvalt asendab päriskogemust ning samas toob nooruse erakordsed elamused ehedalt meelde.
Tõnu Naelapea