Metsatulekahjud on alati olemas olnud, on osa looduse regeneratsiooni plaanidest. On okaspuude liike, mis vajavad neid, et kuumusega käbid lahti läheks, seemneid puistaks, tuhaga rikastatud mullast võrsuks uus järelkasv. Ka ebavajalikust kulust lahti saades, mis muidu lämmataks uute puude võimalusi. Kuid inimene sellesse suurde plaani ei mahu. Ei saa ometi ette heita kellelegi, kes metsa maja ehitab, või jõekaldale rajab asula. Kuna lootus on tihti sinisilmne.
Tuleb esitada küsimuse – kas metsatulekahjude arvude suurus on kasvanud, või on see hoopis meedia kaudu suuremaks puhutud. Teadagi halvad uudised paeluvad rohkem kui head, eriti, nagu ülal öeldud, kui elad suhtturvalises paigas, kuhu tavaliselt välk sisse ei löö.
Murelike teadlaste ühing (Union of Concerned Scientists – UCS) on põhjalikult uurinud hilismineviku lõõmamisi. (Kes enam mäletab 2015.a. Alaska erakordselt suurt põlengut? Samal aastal ka Indoneesias, nii et globalne nähtus.) Teadlased sugereerivad, et vaatamata negatiivsele meedia tähelepanule on tõepoolest nii, et sellised katastroofid juhtuvad sagemini kui minevikus, teadagi ajastul, kui neid efekte teraselt ei jälgitud.
Paik, kus eriti on näha olnud metsatulekahjude kasvu, on USA lääne piirkond. Seal olevat UCS järgi viiekordselt tihedamini üle elatud põlenguid, võrreldes 40 aasta taguste juhtumitega. Mitte ainult ei ole sagedus tõusnud, vaid ka häving – enam kui kuus korda rohkem maad on tuleroaks saanud kui toona, kui alustati andmete kogumisega. Ning tulekahjud kestavad kauem, rehkendatakse viiekordsega. Inimene võib võidelda palangute vastu, kuid irooniliselt on tavaliselt loodus ise, mis summutab vihmaga või vaibunud tuulte läbi laastava hävingu. Tuli sureb nii loomulikku surma, just nii nagu koldes.
Teadlased keskendusid äsja just 2015. aastale, millal USA üksi kaotas 4 miljonit hektarit – umbes Madalmaade või Šveitsi riikide pindala – võrra üsna väärtuslikku metsa. Kanadast puuduvad andmed, kuna põlengud on iga-aastased asustamata kantides, mida teadagi suures riigis on palju, eriti lääne piirkondades, teispool Kaljumägestikku, põhja pool samuti. Kuid kuna nii on alati olnud, siis pole ka suurt numbrit tehtud, kuni asulad on ohus.
Juhitakse tähelepanu kasvuhoone efektile. Lumekate kaob kliima soojenemisega varem, muld kuivab kiiremini, loomulikud välgust tekitatud tulekahjud saavad kauem möllata. Loomulikud kliimatsüklid – jääaegadest soojenemisteni, taas nivelleerimiseni, mida inimene oma naiivsuses soovib – ei ole teadlaste luubi all. Küll aga küsimus, et kas inimkäsi on kuidagi metsapõlengutega seotud. Vastus on lihtne – ei.
Paradoksaalselt lisavad suured tulekahjud kliima muredele. Teadagi puude roll ökosüsteemis on oluline, nii filtrina kui ka heitgaaside ümbertoodangul süsinikust hapnikuni. Iga suur tulekahju lisab atmosfääri vingugaase, mis omakorda kiirendab kliima soojenemist. Teadlaste järgi võib arvestada, et käesoleval sajandil olukord ainult tõsisemaks kujuneb. Ei mingid rahvusvahelised kokkulepped muuda seda, mida emake maa ja teda valitsevad looduse võimud on otsustanud.
Poliitiliselt on muidugi vasakpoolsetelt kuulda, et inimkonnal on kohustus ennetada sellist olukorda. Faktid, teaduslikult kinnitatud, tunnistavad küll kliima soojenemist, aga et inimkond oleks süüdi? Vaevalt, UCS järgi.
Mugavustega harjunud ühiskond, nupule vajutades sünoptikute prognoosi homse ilma kohta saades, ei suuda alla neelata realiteeti. Looduse vastu – olgu see põlismetsas või suure järve kaldal elades ei saa väeti võidelda. Lühinägelikkus on meil geenides, meie elu on niivõrd üürike, et ei saagi teisiti. Pikaajaliste tsüklitega arvestades juhtume hetkel olema faasis, kus põlengud, katastroofideks neid ei saa nimetada, kuna need on loomulikud nähtused, paeluvad just võimetuse tõttu. Ning meedial on võimalus raha teenida kurja kuulutades, vagurad televaatajad saavad vaid tänulikud olla, et elavad piirkonnas, kus hetkel pole otsest ohtu. Ent homme ehk on.
Tõnu Naelapea, Toronto
