Subscribe Menu

Kanada päevik – Tagatisest


Majanduslikud murepilved aina tumenevad. Tänaseni langenud vaid sabinaid. Kuid kõu kärgib kaugelt, rahe ning äike on vabalt kui mitte teel, siis osa ennustustest. Ei tea ju, kuidas rahastatakse olukorda. Kõikjal, kõigile. Isegi see olla pisku, kui uskuda mõnda, vähemalt Kanada ajakirjanduse järgi. Mis on gallupites leides enimusutav meedia, tõsine informatsiooniallikas.

Mis paraku on tohutu surve all, kuna eetris, internetis olevaga konkurents on dramaatiliselt vähendanud tellijaskonda. Kuigi võrguühendus on samuti maksuline peavad paljud, eriti nooremad meie hulgas, kas just kärme, hetkeseisu ülekande tõttu seda hinda vähem koormavaks. Ajalehe pluss on nendele miinuseks. Et rahulikult, omal ajal lugeda läbimõeldut analüüsi ei asenda mõnele kiiret teadet, teksti, siutsu. Praegu soikub selle katmine, mis ajalehte läheb – kontsertide arvustus, spordivõistluste tulemused, kokkuvõtted, mida loetakse, isegi kui on mängu jälgitud, aariat kuuldud. Et oma arvamust kinnitada targema omaga. Inimlik.

Selles kontekstis pole ime, et hommikune ajaleht on vaid vari olnust – puudub meelelahutus. Tänu taevale, et majanduslehed, osad ilmuvad. Neis leidub tõsist teavet, mida ei teles, siutsude kaudu ei saa. Majandus on ju meie ühiskonna alustala. Selleta ei oleks sporti, Hollywoodi, meie autosid, maju, kõiki mugavusi. Majandusteadus võib igav olla, aga see on oluline mõtlevale inimesele. Sellisele ka, kes soovib neid mugavusi säilitada, mitte nutitelefoni uskuda. Kuna seda lihtsalt ei saa.

Mis ime, et USA on olnud meie kõigi eluajal peamine süüdlane majanduslikes kaostes. Põhimõte, et omal jõul, oma vaevaga võib elus majanduslikku omavoli saavutada, on osa mütoloogilisest USA aurast, mis ka paljuski vastab tõele. Ent rikaste ja vaeste vahe on aina suurenenud, ei ole enam aeg, kus pingutamine viib muretu pensionipõlveni.

Viimase masu taga olid ahned ameerika pangad, investorid, kes olid lühiajalise kasumi tõttu üliagarad. Paljusid päästis riik. Keskklassi, vaeseid aga mitte. Praegune pandeemia, kus Kanadas vähemalt, on olukord pankadele majanduslikult kasulikuks kujunenud. paneb mõtlema tulevikule.

Kanadas kardetakse mõnes kohas sularaha. Kuigi polümeerist rahatähed ei peaks kaua nakkust kandma, kassapidajad on kinnastega kaitstud, ei võeta paljudes ettevõtetes seaduslikku vääringut vastu. Soovitakse deebet-, krediitkaarti. Mis on pankadele kasuks, kuna saavad vahendajatena pisikese protsendi tehingust. Sularahaga ei saa. Ning seda protsenti maksab kauplus, ettevõte, mitte ostja. Tulemuseks kõrgemad hinnad, kui muidu oleks.

Pangad soovivad elektroonilist tegevust – kuna siis ei pea inimestega ei tegelema, aga veel olulisemalt, inimestele, kes klientidega näost-näkku muidu suhtlevad, palka maksma. Nii oma tulusid suurendades, väljaminekuid vähendades. Meist mõnigi tegeleb nii meie hea ja sõbraliku Northern Birch (Toronto Eesti) Ühispangaga kui ka ühe Kanada suurest viiest finantskolossusega. Kelle keskmine aastakasum mullu oli enam kui miljard dollarit.

Et täna peab peamiselt telefoni teel, virtuaalsete ülekannetega, ühispangaga tegelema, on arusaadav. Soovitatakse kaaluda internetipanganduse varianti. Mida aga teeb pensionär, kel näiteks puudub ligipääs, arvutioskus, isegi kodune nõuandja?

See mure on teravam Kanada pankadega. Kohaliku suurpanga esindus võib vabalt olla suletud. Jah, see, kuhu aastakümneid on mindud muredega, viies neile ka raha. Saades viimastel aastatel naeruväärselt madalaid protsente. Alternatiive vähe, börs on alati riskantne, vaadake hetkeseisu. Valikut paljudele ei ole. Pangad aga ei muretse, juba enne pandeemiat koondati teenistujaid virtuaalse majanduse huvides.

Riiklikult – kust tuleb raha katmaks hiigelsuuri võlgu? Pensionifondid on hetkel äärmiselt ettevaatlikud laenude andmisega. Realiteet on, et pangakrahhe tuleb kogeda nii nagu 1929. aastast peale. Kas on õpitud neist? Majandusteadlased on sellised, et pahatihti puudub nõusolek, kuna tegemist on tulevikuga. Trende ehk suunitlusi märgatakse küll. Kuid võrdlus lotomänguga tuleb tahes-tahtmata, mitte ainult pessimistidele.

Riiulilt saab vahel tarkust. Seda otsides mineviku taustal, toona antud õppetundidest, ei lohuta. Ameerika professorid Carmen Reinhart ja Kenneth Rogoff kirjutasid kahasse teose, mis ilmus pärast viimast masu, aastal 2009. Pealkiri on paljuütlev. <I>This Time is Different. Eight Centuries of Financial Folly</I>. Fakt on, et mineviku majanduslikud tulekahjud on osa riitustest või kasvuvaludest täna kanda kinnitanud jõukates, edukates riikides. Mineviku vead aga ei juhi kuidagi tulevikumurede isegi aimdusteni, rääkimata lahenduste pakkumistest. Raamatu väärtus on pigem selles, et heidab pilgu mineviku väärsammudele, mitte andes tänaseks strateegiat.

Kõrvalmärkusena on huvitav, et Rogoff, Harvardi Ülikooli kauaaegne õppejõud, nõutud analüütik olulistes majandustelesaadetes, on erakordne maletaja, rahvusvaheline suurmeister. Edu etturitega aga ei tõlgi mati andmiseni majanduses. (Mati võtmises, maakeeli: vahendajana kasu saades ehk aga küll, võiks muiates pakkuda).

Mis saab, kui pangad, laenuasutused asuvad taaruma? Paljud meist arvavad, et hoiuste väärtus on tagatud riigi poolt. CDIC (<I>Canada Deposit Insurance Corporation</I>), tagab suurtes pankades olevaid hoiuseid teatud summani. Kuid isegi see ei garanteeri pankade edu. 1983.-85.a masu ajal läksid tervenisti 15 CDIC liiget, kelle hulgas oli kaks panka, hingusele. Riik tuli appi. Maksumaksja rahakotti kergendades. Kuna riigi raha allikas on maksud.

Olukord on teadagi pandeemia ajal teine. Pole majanduslikud väärotsused süüdi, pigem poliitikud. Kanadast näide. Manitoba sulges varakult piirid, ka siseriiklikult, niipea kui ja nagu see oli võimalik. Soovitati tungivalt jälgida reglemente, mõistust. Ja ei kogetud sellist nakkuse laviini nagu Québecis ja Ontarios. Neis provintsides lubati märksa kauem reisida võõrsile. Majanduslikult, praktiliselt ja inimlikult langetas konservatiiv Brian Pallisteri valitsus Winnipegis õige otsuse. Ontario konservatiivid aga tegutsevad tänaseni ilmselgelt segaduses.

Mis edasi saab vajab enamat, kui malelaual võidu poole vigureid nihutades. See pole simultaan, vaid päris elu. Eksistentsil pole ju kunagi tagatist.

 

 

Tõnu Naelapea, Toronto

 

Read more