Kanada päevik – Terapeutiliselt

Meie ühiskond vajab kollektiivset ravi just vaimsel tasandil. Ei soovi korrata, kuid tuleb – hirm asendab pahatihti mõistuse. Ülbus või surematuse tunnetus viib käitumiseni, mis ei ole kõikide huvides. Tuleb kaabut kergitada, mitte pelgalt kastrulil uhmriga trummeldada, tänades neid, kes aitavad vaimset tasakaalu pidada.

Kaua on aru saadud grupiteraapia mõiste kasust. Viimasel sajandil läks selle rakendamine eriti hoogu, näiteks alkoholismi, sõltuvuste kas leevendamiseks või täielikuks pidurdamiseks. Konservatiivne koolkond arvab, et on haiguseid, mida ei saa kunagi ravida, ainult vaid profülaktiliselt vältida. Selle tõttu on ehk AA (anonüümsete alkohoolikute) üheks nurgakiviks arusaamine, et saame elada ainult täna, antud päeval.

Grupiteraapia ulatab AAst kaugemale – leinajatele toeks, näiteks. Sama liiki vähjahaigust põdevatele. Vägivalla all kannatanuile. Ka neile, kes ise ei ole sõltlased, kuid kelle pereliige või hea sõber on, nii mõjutades karsklase, mõõduka elu. Kirikus käimine on grupiteraapia vorme. Koos kuulatakse, jagatakse edasiantud tarkust, mõistust. Ei tule tingimata palvetada, kuid nii mõnigi leiab, et ega sest kahju ei ole. Pidades meeles, et ikka ollakse isiklikult iga oma teo eest vastutav.

Reinhold Niebuhr oli möödunud sajandi Ameerika teoloog ja protestantlikus seminaris õppejõud. Tema sulest sündis pärl, mida tuntakse kui meelerahupalvet (Serenity Prayer). Tooks selle tervikuna ära – niivõrd lühike, et saab kiiresti isegi pähe õppida. Annab selgelt mõista, miks nii mitmed grupiteraapia organisatsioonid on selle omaks võtnud.

„Jumal, anna mulle meelerahu aktsepteerida asju, mida ei saa muuta, anna mulle vaprust muuta asju, mis vajavad muutmist ning tarkust eristada ühte teisest.“

Kui üksi hakkama ei saa, siis sellest palvusest on kasu. Tänapäeval aga saab seda kas ainult mõttes või valjult üksi olles esitada, kuna pandeemia tõttu on kannatanud grupiteraapiat rakendavad ja osavõtjad. Alles avanes võimalus mõnes pühamus koguneda pühapäeviti Jumala sõna kuulmaks, seda maskeeritult ja ligimesest kaugel istudes. Pole ju sama kui ühine tunnetus. Ning ühiskonnas on märgata seda, et me ei saa õlg-õla kõrval olla toeks, nii moraalselt kui vaimselt. Mis on tihti ju üks ja sama. Kuid meeleavaldajatele lubatakse. Pilt pole sugugi must-valge. Nüansid on osa meie suhtlemisest ja kui ise toime ei tulda, siis pöördume kas terapeudi, kirikuõpetaja või vaimse ravi spetsialisti poole.

Loeme ajalehest, kuuleme raadiost, jälgime internetis vapustavat tõde – et vaimselt on väga paljud kui mitte kimpus, siis püsti hädas. Nii mitmeski olukorras, mis on lõppenud surmaga, on olnud selle taga vaimne tasakaalutus, kui just mitte tõsine psüühiline haigus. Politseile heidetakse ette, et neil pole sellise käitumisega toimetulekuks treeningut. Lollimad nõuavad isegi korrahoidjate – kas see sõna ometi ei ütle, et nad on ühiskonnas asendamatud? – laiali saatmist. Järgneks teadagi anarhia.

Läheb kaua, enne kui kas tohime või julgeme, kas näiteks kooriharjutusel käia, kogemustest rääkida, meelelahutust nagu teatrit või ooperit nautida. Isegi need rumalad mullid, 10-inimeselised suhtegrupid ei asenda seda. Ning ka neis ei ole mingit kinnitust, et need ei ole nagu Venni diagramm. Briti loogik John Venn lõi need kirjeldamaks hulkade omavahelisi suhteid, mis tähendab kattuvust – joonistatud piirkonnad on sõõrid, milles on osa liikmeid kahes sellises. Kuidas siis mull aitab meil suhelda, kui pole tagatist, et keegi pole, näiteks olnud kontaktis mujal, teises sõõris nakatanuga?

Ning ühiskondlikult, eriti ärimaailmas, on ju võimatu tagada isolatsiooni. Toidupoes maski kandmine on vajalik ja selge, linna määrus nõuab nüüd neid kõikjal. Isegi siis aga ei tulda indiviidile vastu. Viimaseks narruseks on suurpankade lähenemine. On teenuseid, mida ei paku meie sõbralik eesti-läti ühispank. Mida ei saa virtuaalselt läbi viia, peab isiklikult tegema. Annaks näite, millest päevikupidaja kuulis otseselt, suust kõrva. Enese mullis.

Suurpanga lähim filiaal on pandeemia väljakuulutamisest saadik suletud. Sellest pindalalt märksa suurem, aga kaugemal, avatud. Kaks ametnikku vaid ametis. Ruumi distantsi pidamisel rohkemaks. Möödunud nädala leitsakus hiigelpikk järjekord, õues muidugi. Kuna ka teised väiksemad filiaalid on suletud. Miks neis kas või üks kassa lahti ei võiks olla? Aega kinni panna elektrooniliselt näost-näkku kohtumiseks oli mõttetu – pidi mitu päeva selle saamiseks ootama, tehing aga kiireloomuline. Ainult sabas seismine oli võimalik, et sel päeval oma, mitte panga raha kätte saada. Miks nii? Takka maskiga 38-kraadises niiskuses olla. Miks ei suuda miljard pluss aastakasumiga pank kundedele vastu tulla? Arvavad, et oleme kõik lambatalled.

See voonakeseks tegemise mentaliteet on ka mujal. Ent seal on valikut. Ei pea, siis kui restoranid lõpuks avanevad, sinna minema. Kuna seal nõutakse mitte ainult raha, vaid kontaktandmeid. Toidupoes seda veel ei tehta. Advokaadi, arsti juurde minek on tagatud kindla ajaga, distantsiga. Pangas võiks ju ka nii olla. Kuid ei.

Kristallkuulikest pole kellelgi, kuid vaist, mõistus ütleb, et peame veel kaua selliseid asju, mis pole ju loogilised, alla neelama. Seniks, kui stabiliseerub olukord, ei saa ju teisiti.

Vajaliku grupiravi puudusel saame vaid ise end hoida. Olemasolev süsteem – küsige üheltki nö terviserindetööliselt – on ülekoormatud. Ka nemad väsivad vaimselt. Kui muidu ei tule toime, aitab kindlasti meelerahupalve.