Sellega arvestades määras CRTC mullu, et Bell ja Rogers, interneti-, tele- ja telefoniteenuste hiidfirmad peavad pakkuma kundedele mitte nö pakendis teenuseid, mida firma ise koostab, vaid andma neile valikuvõimaluse. See tähendab põhipakendi defineerimist, mis ei ole seotud näiteks telekanalitega, mida keegi ei vaata, aga firma poolt on sunnitud tellima. Otsus jõustus alates 1. märtsist, aga esmanäitajad kinnitavad, et tavaline televaataja pole kasu saanud ühti.
Aasta lõpuks peaks olema võimalus valida üksikuid kanaleid, nii nagu restoraniski – kui ei soovi viiekäigulist einet, vaid suppi ja praadi, on see kunde õigus. Sel nädalal aga selgus, et see algvariant pole kellegi valik. Riik oma tarkuses – ja USA mitmeti hävitava massikultuuri mõju tõttu – on aastakümneid kaitsnud kohalikku omapära selles vallas. Firmad peavad Kanada saateid kundedele pakkuma, just nagu populaarses muusikas ja kirjanduses on miinimum Cancon ehk nõue, et kohalik looming oleks kaitstud. Näiteks raadiojaamade valikus peab olema eetrisse levitatud teatud protsent siin loodud ja lauldud popmuusikat.
Paraku on Rogers ja Bell otsustanud vee ja leiva kasuks, lootes, et kolmetärnilise restorani menüü peibutab enam. Belli algpakend ei luba ühtegi USA kanalit vaadata ja rõhutab prantsuskeelseid saateid (26-st võimalikust on 10 en la belle langue). Iga lisavalik – kui näiteks spordi- või uudistefanatt tahab kas siinseid või ameeriklaste programme vaadata, viib kuuarve peaaegu samasse, kus ta oli enne paastukuu algust. Algpakend maksab $25 kuus. Lisada saab kanaleid nagu CNN – $7 tükk!
Otsa on nöögiks, et aasta algusest saadik ei ole võimalik televiisorit vaadata, kui pole digitaalkasti, isegi kui kodus on analoogsüsteemis TV. (Antenniga saab ikka käputäie telejaamu kätte). Kõik saated on nüüd selles formaadis – kui kast ja pult puudu, siis saab ainult akvaariumipilti jälgida. Jälle monopoli eelis. Ning selle kasti üürimine ja teenuste saamine viib arve juba enamaks, kui see oli enne konversiooni. Kuna kõik on ju raha taga.
Lisaks on nimetatud firmad väga osavalt oma kulusid vähendanud samas hindu tõstes. Seda keskklassi turjal. Kui omal ajal olid telefoni-/, telefirmade töölised ametiühingute liikmed, hea sissetuleku ja väljaõppega, siis viimasel kahel kümnendil on Bell, eriti aga Rogers, neid koondanud, suunates monteerimise ja paranduste töökohad iseseisvatele ettevõtjatele, Rogers isegi tükitöö alusel. Neil inimestel puudub nii töökoha turvalisus kui ka garanteeritud sissetulek ja hüvised, sellised, mida näiteks Toronto linna töölised ülbelt õigusteks, mitte eelisteks peavad, ähvardades streikida pärast seda, kui viimase 14 aasta jooksul juba kaks korda on nii tehtud, kolmas virvendab hetkel lähitulevikus.
Kuhu kasumid suunatakse? Pesapallimängijate absurdsete aastasissetulekute poole. Bell ja Rogers on ju Blue Jay'de omanikud, nende staar José Bautista ei olnud rahul $14 miljonilise aastapalgaga, arvates, et oma mängutulemusi arvestades on ta isegi nö kodulinna hinnaalandust tiimile andnud! Ja televaataja kuistest arvetest tulevadki need kolossaalsed summad, ka firmade direktorite, juhtisikute astronoomiliselt kõrged palgad.
Ajakirjanduses on kiidetud CRTC praeguse esimehe Jean-Pierre Blaisi julgeid samme, arusaamist, et monopolid kurnavad röögatavalt suurte kasumite huvides tavainimest. Eks tänavused reaktsioonid nii tellijate kui Blaisi poolt, Belli ja Rogersi tuleviku pakkumised otsusta, kas pealiskaudse meedia sõltuvust saab piirata või läheb see isegi kallimaks kui enne, tänu jultunud hiidfirmadele, kes teavad, et tarbijal pole mujale pöördumise võimalust.
Tõnu Naelapea
